Ajahambad on teravad

 ...

Aeg hammustab.

Ikka kullerdan siin vanul ajul, viiekümnendates.

Mulle lapsepõlveaeg, mõnele marrasaeg.

Mõnele alles olemata aeg.

Paljudele lihtsalt rasked ja ebakindlad ajad.

Estniska Dagbladet, 26. mai 1959.

Täna lugesin just seda, täpselt 60 aastat tagasi ilmunud lehenumbrit.

Või siis tõlgituna "Eesti Päevaleht", Stockholmis ilmuv eestikeelne ajaleht. Hakkas ilmuma 1959. aasta märtsis... nüüd on aga ilmumine vist lõppenud. Või siis täpsemalt, ajaleht ilmub, aga digitaalselt kaks korda kuus.

Mida ma lugesin sellest täna 60 aastat tagasi ilmunud lehest?

Mitu artiklit on pühendatud Nikita Hrushtshevi visiitidele Euroopas.
Albaanias ja Jugoslaavias.
Ja kohe-kohe saabumas Stockholmi.

Pererahvas muretseb juba mõnda aega, kuidas vastu võtta külalist? Nimelt kardetud ja vägivaldse naabri diktaatorit Hrushtshevi. On selge, et siin Rootsis keegi ei armasta teda. ... 
Üksikud armid on tekitatud ka Rootsile, kui meelde tuletada 1952. aastal alla tulistatud Rootsi lennukeid.

Aga ometi on temaga seotud ka teatud lootused.
Nimelt loodavad inimesed, et arutusele tuleb baltlaste omaksete küsimus.
Vennad Aksel ja Johannes soovivad oma 75aastast Siberist Eestisse tagasipöördunud isa Rootsi tuua.

Mingil hetkel see isegi õnnestus, sest geni näitas isa surmakohta ja -aega, 1967 ja Sweden.
...

Soome-ugri keelesaar Lätis.
Kreevinid.
Veel 19. sajandi algul oli Leedu piiri lähedal talupoegi, kes kõnelesid soomeugri keelt. 

Kovalus maksab jembit eb ku kulda un übti.

Selgelt arusaadav ju?
Et tarkus (kavalus) maksab rohkem kui kuld või hõbe.

Kreevinid (kreevingid) ... kes nad siis on?

Aastal 1636 kirjutas Paul Einhorn, et Leedu piiriääres, Bauska maakonnas elutseb mitte-Läti rahvus, kes omavahel räägivad eesti keelt. Lisaks mainib ta, et ümbruskonna lätlased ja sakslased peavad kreevingeid ebausu ja nõidusega tegelevaks rahvaks ja hoiduvad nendega palju kokku puutumast.

Ehk on tegu Eesti aladelt toodud sõjavangidega?

Või hoopis Saaremaalt ostetud päriorjadega.

Või hoopis nii, et algul sõjavangid toodud Bauska lossi ehitustöödele, ja hiljem saarlased sinna juurde.
Aga ehk on õige hoopis Wiedemanni seisukoht, et kreevingid on pärit vadjalaste aladelt Novgorodi ja Jamburgi ümbrusest.

Päris mitu versiooni.

Küllap on tänaseks keeleteadlased oma oletuste ja keeleuuringutega kaugemale jõudnud.

...

26.05.2019

Veel üks ajatu lugu.

Rahvuslipu juubel.

1959. aastal tähistasid väliseestlased sinimustvalge lipu 75. sünnipäeva.

Meenutuseks.

4. juunil 1884 pühitseti Otepää kiriklas sini-must-valge lipp Eesti rahvusliku meelsuse ja teiste rahvastega üheõiguslust taotlemise sümboliks.

1934. aasta 3. juunil toimus Eesti rahvuslipu 50. aastapäeva mälestustahvlite avamine ja pühitsemine.
1950. aastal bareljeefid hävitati.
1989. aastal taastati ja taasavati.

Nüüd ju jälle põhjust tähistada: sini-must-valge 135.
4. juuni 2019.

Aga 60 aastat tagasi, ma ei usu, et Eestis  oli võimalik päeva tähtsust pidulikult märkida.
Keegi kuskil salaja... võimalik.

Küll aga Stockholmis, seal kavandatakse kontsertaktust, kus tuleb esiettekandele muusikalist uudisloomingut, mis kirjutatud selleks tähtpäevaks.
Juhan Aavik
Eduard Tubin
Harri Olt

Sõnavõtuga esinevad Heinrich Laretei ja Artur Taska.

1959. aasta 8. juuni leht annab juba ülevaate Eesti lipu juubelilt.
Haarav lipujuubel.
Aktus oli tagasihoidlik, kuid väärikas.
Kõne pidas lipuvärvide ajalooliste materjalide entusiastlik koguja A.Taska, kes andis uusi detaile meie värvide ajaloost.

Lipu mõte oli juba kolm aastat varem kui värvide õnnistamine Otepääl. 
Valminud lipp viidi Otepääle kollases kalessis, kaheksa hobust ees. Kolm versta enne kiriklat heiskasid rahvuslased-üliõpilased oma sõidukil lipu ja selle lehvides sõideti otse kiriklasse.

Edmar Kuus deklameeris suure haaravusega: Raimond Kolk "Ängistusaegne", J.Oro "Meie võitluslipp", Visnapuu "Tuulte pöörises".

1928. aastal heisati sinimustvalge Pika Hermanni torni. Kolmest mehest, kes seda tegid, võttis üks osa ka 1959. aasta pidulikust üritusest Stockholmis.

...

*Kasutatud mõned sõnad Saareste mõistelisest sõnaraamatust.
I vihik.
Mõisterühm AEG.

26.05.2019
...

Vapsiku vastuhakk

...

Kaasa kurtis, et sai kohalikust pealinnast kaasteelise.

Vapsik sõitis jänest.

Ja mis kõige hullem, ei olnud nõus välja ka minema.
Ei aidanud ei tagant tuulutus ega avatud küljeaknad.

Kasutasin kavalust, lootsin, et ehk astub ämbrisse.
Või siis täpsemalt: klaaspurki.
Vapsik selline vaenlane.

Õnnestus!

Vaps tundis end purki panduna sama koduselt kui ennist autos.

Jälgis elu ja keeldus lahkumast.

Küll pidin keelitama, enne kui nõustus oma teed minema.

Lendas lõpuks laia maailma.

Ilmselge vastumeelsusega.
...

60+ aastat tagasi

 ...

Mured kuidagi tuttavad, mis sest, et aastakümned tagasi.

1955. aastast ilmus ajaleht "Kodumaale Tagasipöördumise Eest".

Toimetuse aadress: Berliin, Bärenstrasse.

Tänapäeval võetakse äraolemist ja tagasi tulemist tunduvalt vabamalt.

Keelitatakse küll, aga mitte nii intensiivselt.

Projektki valikulisem, "Talendid koju".

Siis oli komitee selline, mis andis välja ajalehte ja kutsus koju.

Väljaanne, kus, nagu tollal kombeks, oli tugev nõuka-aegne propaganda ja vajadusel kirjutati ka must valgeks... või vastupidi.

Kes kus ajalehte lugeda või osta sai?

Vaevalt, et kodu-Eesti lugemislauale jõudis.

...

Kuigi nõuka-ajal käis meil kodus kõiksugu huvitavaid ajalehti.

"Noorte Hääl" ja " Rahva Hääl" ja "Edasi". "Võitlev Sõna"
Putkast ostes maksis ajaleht 2 kopikat.

Ajakirjad käisid ka: "Nõukogude Naine", Sotsialistlik Põllumajandus", "Pioneer".

Ja muudki veel.

Putkast ostes maksis ajaleht 2 kopikat.

...

Aga täna siis sattus selline omapärase ajaleht näppu.

"Kodumaale Tagasipöördumise Eest"... 

Digaris. 

Silma ette siis pigem.

Lappasin läbi kümmekond lehenumbrit.

Lugesin mõned kirjanduse-, muusika- ja kultuuriteemalised lood ka läbi.

"Ed. Viiralt ja kodumaa"

"Marie Under 75-aastane"

"Tootsi-lugude sünnimail". Kui nüüd arvata, et lugu tõene, siis oli seal mitu lõbusat seika sees.

...

Lühisõnumite info.

Kilingi-Nõmme tähistas oma 63. aastapäeva.

Paide toiduainete kauplust nr 1 külastab päevas 3000 inimest, kaupa ostetakse umbes 15000 rubla eest.

Riias avati Eesti raamatu, raamatugraafika ja fotonäitus.

Pikk nimekiri pealkirja all "Teid otsivad omaksed" või  "Kes teab".

Mitmed kirjad kadunud lähedastele.

Armas poeg!

Kodutare ja omaksed ei väsi iialgi sind ootamast.

Mäletan hilisemast ajast, kui oli ajaleht "Kodumaa", seal ka otsiti sõjas kadunuks jäänud lähedasi.

Viimane väljaanne, mis leidsin, kannab numbrit 138 ... detsember 1958.

Seal on artikkel Gustav Ernesaksast, kes tähistas oma 50ndat sünnipäeva.

50 eluaastat ja ligi 30 tihedat tööaastat.

Wikipeediast lugesin, et 30ndatel töötas G.Ernesaks Elfriede Lenderi Tütarlaste Eragümnaasiumis. Tema naine Stella oli samas koolis võimlemisõpetaja.

30ndate lõpus õppis Lenderi koolis mu ema.

Artikkel 60 aastat tagasi ütleb, et Ernesaksa juubelit tähistas kogu kultuurielu avalikkus. "Estonias" lavastati tema ooperit "Tormine rand" ja "Vanemuises" tuleb lavale "Tuleristsed".

Viimast iseloomustab Wikipeedia kui jõulist propagandaooperit, kus on palju head muusikat.
Kaarel Irdi ja Kersti Merilaasi libreto.

"Raudse kõriga kisendab tehas"

"Kisenda, töölise poeg"

"Kus, pergel, käiks impeerium, kui puuduks žandarmeerium"

Nojah, kõlabki paljulubavalt.

Kõik kindlasti võimsalt kõlavad teosed!
Muusika, mida kirjutades tiksus kuklas sund ja südames hirm.
Ikka need 50ndad.

Hiljem seda ooperit lavastatud ei ole.

Aga praegu on Piletilevis saadaval piletid Gustav Ernesaksa elu kajastavale lavastusele "Hakkame, mehed, minema".

Ernesaks... 110.

Selle laulu kirjutas ta, olles vaid 24 aastane.
Et hakkame, mehed, minema.
Minemine läbi aja ja loo.

Nii palju siis täna juttu ajaloost ja ajakirjandusest.

Natuke muusikast ja muust ka.

Praegu mõtlen: ostan pileti - ei osta piletit.

...

Kolm pisarat

...

Vanasti polnud probleemi, kui ikka vaja, siis nutsin. 

Mõnikord polnud nagu tarvidustki, lihtsalt ütlesin, et nüüd hakkan nutma... ja kohe hakkasin.

Lahinal ja pidurdamatult.

Või siis mõne peaaegu võhivõõra külavanuri matustel, lähedased kuivade silmadega, pigem tänulikud, et haige vanainimene parematele jahimaadele pääsenud, aga minul pisarad voolavad.
Pidurdamatult.

Või siis, kui ma vihastasin, kohe olid pisarad väljas.

Sellised suured vihapisarad.

Mõni film ka pani nutma. Eriti ilusad filmid, kurbi suutsin kuivade silmadega vaadata.

Mul on tunne, et see senini nii. 

Kurbus pressib südamele, aga silmad on kuivad.

Nutmise põhjused on sellised kummalised.

Täna vaatasin Poola filmi "Järelkujutis". 

Kruusateel kohtasin soovitust. 

Väga valus film oli, ja kuigi algul mõtlesin, et kui ängistavaks läheb, jätan pooleli, siis seda ma ei suutnud. 

Pooleli jätta.

Nii hästi tehtud film.

Nüüd on mul natuke rohkem teada tunne, mida inimesed neil 40ndatel ja 50ndatel tundsid. "Seltsimees laps" oli ka, aga läbi lapse silmade oli see kuidagi teistmoodi. Teisiti valus.

"Järelkujutises "oli ka laps.
Kunstnike tütar.

Laps, kes pidi eluga hakkama saama.

Andrzej Wajda film aastast 2016, originaalpealkirjaga "Powidoki"... kusjuures A.W. suri 2016. aastal, olles siis 90 aastat vana. Lugesin ühest arvustusest, et ta oli filmi ideega 20 aastat ringi käinud ja otsinud lahendust, kuidas teema filmiks vormida.

Filmi peategelane Wladiyslaw Strzeminski, tuntud Poola kunstnik, suri 1952. aastal, olles 59 aastat vana.

50ndad olid Andrzej Wajda noorusaastad stalinlikus Poolas. 

Sündmustik põhineb paljuski tõsielul.

Vaatasin, elasin kaasa... aga ei nutnud.

Kolm pisarat valasin hoopis täna Paides toimunud Emadepäeva kontserdil. Kusjuures, kodus vaatasin veel teist korda, ja siis polnud mul ühtegi pisarat.
Isegi imestasin, et miks ja millal.
Aga nii see oli, kontsert oli kohapeal emotsionaalsem kui hiljem telekast vaadates. Ma poleks hakanud teist korda vaatamagi, aga ma ju tahtsin teada, ega mind suures plaanis ekraanil ei näidata.

No ei näidatud, oleksin vabalt võinud nina nokkida või pisaraid pühkida.
Nüüd oli nii, et kolmel korral tundsin, kuidas üks suur pisar üle põse veereb, aga reageerida ei julgenud.

Pilti ka teha ei julgenud, nüüd mul polegi presidendist ühtegi fotot.
No või tõtt tunnistada, üks pilt mul on, ja kui otsida, leiab pildilt ka presidendi.

Ja veel on mul olemas tänase kontserdi kava.

Ja veel pilt televisiooni bussist.

Buss, mis on pikk nagu erakonna pink... kui kasutada just Vikerraadiost kuuldud  võrdlust pikkuse kohta.

Mitte et bussist juttu oleks olnud.
...

Sõnaseadmised

...

Eile sai pikemalt ringi sõidetud. Alustasime veidi enne kella ühte ja pool 12 öösel jõudsime koju. Mingil hetkel tuli autoraadiost laul "Head sõnad"... head sõnad kõik on ju loetud...

Kuulasin ja mõtlesin.

Miks küll nii raskesti tulevad head sõnad huultele?

Ja siis mõtlesin, et kas mees roolis ka mõtleb.

Et võiks ju vahel vaikida viivu ja mõelda sellele, mis alles öeldud sai.

Ma isegi ei tea, mis kanalilt laul tuli. Võimalik, et Vikerraadiost, võimalik et Elmarist.

Ma kodus kuulan pigem Vikerraadiot, vähemasti viimase ajani. Nüüd on mõnikord küll nii, et kui uudiste aeg, siis appi-appi, ma ei taha kuulata. Ja siis keeran nuppu kuhu juhtub. Mõned korrad on Kuku raadiole sattunud. 

Vahelduseks kulub ära. 

Muidu kuulasin pigem Klassikaraadiot. 

Vahelduseks.

...

Mõned aastad tagasi sattusin ühe pool-tuttava inimese juurde. Tal tuli raadiost head muusikat, ja siis keegi küsis, et mida ta kuulab.

Klassikaraadiot.

Ütles, et kuulab seda igapäevaselt.

Tema, kelle elus on muusika üks eluosa.

Huvitav inimene.
Tegus inimene.
Rääkisime muusikast.

Rääkisime ka poliitikast.

Nüüd märkasin, et jagab FB-s pea igapäevaselt Objektiivi ja UuedUudised lehekülgi.

Kas on ikka sama mees?

Võib-olla peaks talt küsima, kuidas tal läheb?

Pigem vist mitte...

Aga Vikerraadiost tuli täna jälle... ja kohe kaks korda, seesama eile kuuldud laul.

Head sõnad kõik on ju loetud.

Valehäbiga kaetud.

...
Päev hiljem.
10. mail.
Ikka jälle raadiot kuulates.

Hommikul, Vikerraadiost.

Valdur Mikita Päevakommentaar.

Vaikimine, varjamine ja lõputu kartulipanek - kas see on Eesti kultuur?

Kas see on armastus, kui mees ja naine on elu jooksul koos üles võtnud 470 km kartuleid?

Kurb või rõõmus, loll või tark... kas eestlase näoilmest on seda võimalik välja lugeda? Tõenäoliselt mitte.

...
Ja Delfist lugesin.
Oma maalapile vanalinnas kartuleid istutanud maaomanik rikub muinsuskaitseseadust.

Saan aru, et kartulitel on tegelikult päris kauge ajalooline taust.
Kultuuriline ka... juba Juhan Viiding laulis kartulist.

Kartuliõis, kartuliõis.

Aga näe, muinsuskaitse alla ei kuulu!
...

20.07

...
Tegelikult on esimene pilt tehtud kell 20.06

Vaatan mina aknast, tere-tore!

Keegi nagu istub seal!
Mingi võõras kass?

Loomulikult võõras, sest meil omal kassi pole.
Külakassid kolavad kuuri all.

Aga mõni võõras on natuke tuttav.
Peaaegu et naaber.

Tõin fotoka, et kontrollida.

Lähemale tõmmata.

Mis teoksil?

20.07

Vaikelu.
Kirves, kass ja pall.

Järgmised pildid mahtusid kõik sama minuti sisse.
Endiselt 20.07

Ainult see hüpe, mis kass vahepeal tegi, jäi jäädvustamata.

Tehtud!

Ja nüüd kuuri alla.

Loodan, et saak oli piisavalt surnud
...

Kümme aastat tagasi

...

Kui inimesele on ikka juba nii palju eluaastaid andnud kui mulle, leiab hulganisti igasuguseid tähtpäevi, mida tähistada. 

Kasvõi  iga päev!

Samas olen ma veendunud minu-oma-sünnipäev tähtsusetuses ja absoluutselt seda pühitseda ei viitsi :) 

Muidugi, kõik kes kohvile tulevad, on teretulnud, aga midagi korraldada ma küll ei taha. Ehk on elu mind hellitanud, sest töö juures oli meil selline tore komme, et sünnipäevalapsele tehti pidulaud välja, peaosaline pidi ainult kohal olema ja särama...  

Ja loosi põhjal ühele oma kolleegidest ise laua organiseerima.
Näiteks tordi... aga ikka muud ampsu ka!

Minu 10 aastat bloggeri blogi täitus juba eelmisel suvel. Aga kuna ma olen hetkel meenutuste lainel, siis vaatan natuke, mida ma siia kirjutanud olen.

Seda, mis vanas blogis 14 aastat tagasi kirjutasin, ma juba tõstsin eelmisesse postitusse.
Või oli see eel-eelmises.

Aga 10 aastat tagasi olen ma kahes sissekandses oma kiiksusid lahanud.

Nüüd oleks õige välja tuua, mida uut juurde on tulnud, aga esialgu tundub, et ma selline vanas-kinni inimene. Isegi kiiksud.

...

Numbritega mängimine... see paistab mu postitusteski välja.

Tähtedega mängin ka. Olen sellest nii kirjutanud:

Praegu vaatan autonumbreid, õieti neid kolme tähte seal. Automarkidest ei tea ma midagi. Aga tähtedega on hea mängida, nagu poomismängu. Et mis tähed tuleb vahele panna, et saaks mõttega sõna. AMS... amps või abielumees, OPS... Oidipus või opakas... jne. Raskeks läheb, kui on XYZ, siis jään hätta. 

Et mis on asja mõte? Mõte on selles, et mõttetud mõtted ei lase segavatel mõtetel pähe tulla. 

Nii olen ma kirjutanud. Täna näiteks olen raasuke targem, tähekombinatsioon XYZ annab võimaluse tagurpidi lugedes nime Züleyxa kokku panna.

...
See kiiks, et lehte lugedes alustan õnnesoovidest, on ajalukku jäänud. Vist pole lehes enam sellist igapäevast  õnnesoovide rubriiki. Nii ma ei saagi vaadata, milline nimi kõige ilusam on! 

...
Näputöö on endiselt südamelähedane.

23. mai 2009 olen kirjutanud:

Üks minu kiiksudest on kaltsukad. Seal tuhnimine lõbustab mind. Lisaks on mul põhimõte, et iga kord tuleb midagi ikka kaasa osta. Ega ma selga panemiseks eriti midagi ei leia, aga valin värvide ja materjalide järgi. Kodus pesen puhtaks ja lõigun tükkideks. Kui kunagi pensionile saan, hakkan lapitehnikat viljelema. Natuke olen juba praegu... kööki kardinad näiteks... tuppa kujundasin armatuuri.

Täna võin kinnitada: tööl käies tegin rohkem käsitööd. Nojah, üht-teist siiski ka praegu.

Üks väike tekike. Või kattevaip.

Mitu põnevat asja pooleli. 

Aga mitte ainult minul. 

Sel korral Rootsis käies nägin üht tikitud tööd, mis jäi 65 aastat tagasi lõpetamata. Niit sai otsa!

09.04.2019

No ja siit tulebki loogiline postitus aastast 2009.

...
Veel  üks kiiks... käin igal aastal kolm korda Stockholmis. Tean, tean... inimesed reisivad, et näha imelist maailma. Korjavad kauneid kohti oma rännuraamatusse. Igal aastal uued kohad, uued avastused.

Aga mitte mina.

Mina lähen maja taha metsa, kus on ka iga kord uus ja huvitav. Või sõidan Rootsi... seal on lisaks armas inimene, kes ootab.

Nii on.

Endiselt.

Viimane teelõik enne kohale jõudmist.
Seekord midagi uut!
Et nii värviline.

08.04.2019

...

See kiiks ka.

Et fotokas on pidevalt taskus.

Pilte teen pisut vähem, juba jääb päevi vahele. 

Aga ikka on mul palju pilte, mis ootavad kriitilist lähenemist.

Eesmärgiga koguseid vähendada.

Otsustasin, et kõige lõppu paneks mõne uue kiiksu ka.

Aga ma pean kohe mõtlema.

Ehk see?
....
Teen mingeid suvalisi lapikesi, millest siis midagi suuremat kokku panna. Täitsa umbes teen, nii kuidas jumal juhatab.

Mõne asja olen valmis ka saanud.

Lisaks tekile ;)

Üks suur voodikate ootab lõpetamist.

...

Või see, et loen ajalehti, mis rohkem kui 50 aastat vanad, parem veel, kui 100 ligi.

Või see, et olen varsti juba kaks aastat oma sissetulekuid ja väljaminekuid detailsuseni välja kirjutanud. 

Kulutusi silma all hoidnud. 

Varsti saab 90 nädalat täis... nii et põhjus kokkuvõtet teha!

Nii nagu ma juba algul ütlesin: leidub hulgaliselt ümmargusi numbreid, mida tähistada ;)

...

Luulemeelne

...

Lapsepõlves suhtusin luuletustesse eitavalt, hilisemas elus on olnud mitmeid perioode, kus just ainult luulet lugesingi. 

Üht-teist senini peas.

Eriti Marie Underi luulest.

... 

Orb oma ainuma lamba

õhtul koju tõi mäelt

all poiste pilava kamba

kinni pidades häält.

... 

Maadligi, vettligi maja,

külgpidi sees. 

Laeni täis lainete kaja,

pisarad läve ees

...

Nüüd on jälle pikk  paus olnud. Kuni aprillikuus nähtud saates OP rääkis Heidy Purga Jim Ollinovskist.

Võõrapärane nimi tekitas huvi.

Lugesin eluloo, kuulasin luulet.

...
vaatan peeglisse
peegel vaatab vastu
pööran selja
tema pöörab vastu

Saade ERR-i arhiivis.
"Kriibib hinge" aastast 1994.
...

Varasemast ajast värske leid... 1932.
Oinajutlus
Issand armastab oinaid!
Nad on vagad ja hääd.
Neil on palju häid omadusi.
Oi - nad on ausad!
Ja teevad vaid "Mää".
Kui neid oisutada, siis nad tulevad, 
pieteetlikult kuulates
karjase autoriteetlikku häält.
Oi, oleksid inimesed nii kuulekad,
oleks paradiis ammu maa pääl! ...
Valmar Adams

Leidsin selle luuletuse siit (linki lubati jagada).
Huvitav koht, Eesti luule 100, igasse aastasse üks luuletus.

...
Ja just eile leidsin ühes Delfi postituses luuletuse, mis mulle ka meeldis.

Eksinud olen ma ühes,
kahelnud olen kahes,
enam ei armasta mina,
armastagu kes tahes.
Armastagu, kes jaksab
taluda toda tõugu,
kelle mõnitajaile
varem lõin vastu lõugu.
Mina ei kakle kaua,
põgenen peldikusse,
vaatan kui aruta hulga
sigineb sopa peal usse.
Hando Runnel

Ja siis Küllikese luuletus.

Tegelikult otsisin pilt... aga sattusin sellele. 

Olin piltidega ühte kausta pannud.

Ükskord

Ükskord võtab aeg mul kinni ümbert.

Näitab, mida igatsema jään.

Mälestuste jälgi täis on kamber.

Kahetsedes minekule säen.

Tundeid tuiskab, aega pole aga.

Olematuks tiksub jäänud tund.

Videvikuvaikus labidaga

päevadele peale lükkab lund.

Ükskord pole aega mõelda ümber.

Oodatult või äkki lõpeb tee.

Ükskord võtab aeg mul kinni ümbert.

Seni võiksid sina olla see.

Küllike Veede

Nii palju luulet tänasesse päeva... tunnen, et olen ikka täiega emotsionaalselt üles köetud.

Kasutades poliitikute luulekeelsust.

...

* Mõned luuletustest ei ole toodud tervikuna.

* Tegelikult sai see postitus põhjuse hoopis ühest teisest kirjutisest.

Minu vanas blogis oli lugu "Süsteemitu nagu ma olen" aastast 2005... aga kui hakkasin seda siia paigutama, leidsin pooliku luulemeelse postituse.

Viisin seekord hoopis selle lõpuni.

...

14 aastat blogimist

...

Alustasin mais 2005... aga seda blogi enam ei eksisteeri. 

Haihtus mingil hetkel.

Õnneks on mul postitused alles, miski pool aastat on kuhugi kadunud. 

Kui otsin, ehk leian needki.

Aga 2005 maikuu on täitsa olemas.

Mõned nopped ajas 14 aastat tagasi.

5. mai 2005

Vanaema oli tark naine. Ta jagas kõik oma asjad  enne (paberil) laiali, kui teispoolsusesse läks. See jagamine oli tegelikult väga tore tegevus. Vanaema oli siis veel päris kõbus vanainimene.

Panime kahekesi kirja iga vidina ja arutasime, kellel mida vaja oleks. Parasjagu oli ühel lapselapsel uus tühi korter... loomulikult sobis kummut just sinna. 

Varandus, mis kummutis, läks jagamisele.
Keegi ei jäänud ilma... või kui siis... jagajale jäid näpud.

Kummut aastal 1959... koos minu õega

Mõni aasta hiljem (1995), kui vanaema suri, korjasime vanaema jäetud kingitused kokku.

Mis oli asja mõte?   Ühe hea inimese hing sai jagamisega rahu ja ei mingeid ütlemisi pärijate vahel.

Aga kui ma mõtlen praeguste laste peale… kas ka neid võiks mõni vana tööriista- või kummutisahtel nii köita? No ega tea... võimatu ju pole. 

Sahtlite koristamisele on nad kõik suure heameelega kaasa löönud ;)

Mina igatahes panin selle kummuti järgi oma blogile nime.

Tegelinski tuli sealt, et vanaema ütles  mulle mõnikord nii.

Oled ikka üks tegelinski...

9. mai 2005

Vaatasin uudiseid. AK-st. 

Moskvas on suured pidustused. Saluudid. Kauged kutsutud külalised, presidendid ja muu seltskond üle maailma. Aga et kummaline – Eesti presidenti nende hulgas pole. Ja seetõttu on eestlased Moskvas kohe tegijad.

Narva juubeldab ja laulab “Katjušat”.

Pronkssõdur valati punase värviga üle.

Otsereportaažid Punaselt väljakult, Tõnismäelt ja Peetri platsilt. Euroopa Päeva pidustused Tallinnas.

Kuskil napib raha. Aga kus seda ei napiks. Või siiski…mõnel ikka nagu on ka. Palts kergendab oma pangaarvet 1,2 miljoni (või 12 miljoni - vahet pole) krooni võrra.

Mina aga istun ja ootan. Teleri ees. Et mis siis Rüütel täna teeb. Aga ei mingit vihjet. Riigitelevisioon peaks nagu kajastama riigiga seotut. Boikott presidendile?

Mina siiski tean. President oma prouaga liikus ringi. Tallinnast kaugel, Eestimaa südames. Ühes tavalises vallas, üsna tavaliste inimeste hulgas. Rüütel oli põhjendanud oma Moskvasse mitte-minemist sellega, et pigem eelistab ta olla oma rahva hulgas. Ja kui edasi mõelda… ka presidendil on õigus privaatsusele ja eraelule. Igatahes oli ta oodatud külaline.

Homme on Arnold Rüütli sünnipäev. 

17. mai 2005

Vastikult külm

Ikka veel vastikult külm.

Õues on külm ja toas on külm.

Mõni räägib, et tema võtab päikest.

Teine paneb kartuleid ja külvab seemneid.

Nemad vaatavad kalendrit, et on juba maikuu keskpaik ja ju nüüd peab.

Mina unustasin öösel käe teki alt välja ja ärkasin selle peale, et näpud külmetasid. Kindaid tooma minna ei viitsinud … liiga külm oli, et teki alt välja pugeda.

Hommikul pesin juukseid ja need ei kuivanud ära. Õnneks ära ka ei jäätunud… tähendab, siiski veel plusskraadid. Vähemasti minu kambris. Ööseks lubas kohati öökülma. Peab vist ahju kütma hakkama.

20. mai 2005

Täna kuulsin kägu. Võimalik, et kukub juba ammu, aga mina kuulsin esimest korda.

Ja siis toodi mulle 3 l pahtlit ja 3 l valget laevärvi. Olen aru saanud, et kui mina ise ei tee, siis ei tee keegi. Võimalik ongi, et keegi ei tee… sest ega ma endas ka kindel pole. Aga sõbrants lubas õpetama tulla, tema oli ükskord küll ise teinud. Tal sellest ajast isegi tordilabidas kuurinurgas. Nii et riistad ja materjalid peaaegu olemas. Pahtlilabidas oleks ehk parem, aga tõenäoliselt olulist vahet ei ole. Hea, et ma temaga poe uksel kokku sain ja muret kurtsin.

Tema ise oli teel elektripirne ostma. Oli kodus analüüsinud, miks elektriarve äkki ootamatult väike oli. Sai põhjuse teada ja ostis 5 elektripirni.

Ja siis veel.. täna istusin esimest korda sel kevadel ratta selga. Lausa arusaamatu, miks mitte varem. Tõeliselt mõnus oli.

22. mai 2005

Koristasin siin natuke. Ja leidsin sahtlipõhjast käsikirjalise lehekese ELUJUHISED. Mitte ei mäleta, kelle elu parasjagu juhtisin. Igatahes mitte enda oma, sest mõne punkti oleks siis küll kirjutamata jätnud. Igal juhul on need kuskilt välja nopitud, minu vaimusünnitus see ei ole.

Aga tegelikult tasuks juhinduda. Mul endal ka.

ELUJUHISED

1.Ütle iga päev kolmele inimesele midagi ilusat.

2.Vaata vähemalt üks kord aastas päikesetõusu.

3.Suru kätt kindlalt.

4.Vaata inimesele silma.

5.Ole vastutulelikum kui hädavajalik.

6.Ära kaota usku kellessegi – imesid juhtub iga päev.

7.Püüa halbadest olukordadest leida midagi head.

8.Tee nii, et ilusad hetked kestaksid võimalikult kaua.

9.Vali elukaaslast hoolikalt. Ühest otsusest sõltub 90protsendiliselt Sinu õnn või õnnetus.

10.Hoolitse selle eest, et Sul oleks alati võimalik vaadata midagi ilusat, isegi kui see on ainult karikakar moosipurgis.

11.Naerata tihti. See ei maksa midagi ja sel on hindamatu väärtus.

12.Õpi kuulama. Mõnikord koputab võimalus õige vaikselt.

13.Püüdle headuse, mitte täiuslikkuse poole.

14.Väldi inimesi, kes näevad kõiges ainult halba.

29. mai 2005

Viieaastase elu

Mina oma viieaastase elu eriti ei mäleta. 

Aga pisut siiski. 

Tänaval oli pump, seal pumbati üles-alla-üles-alla vett ja toodi ämbriga koju. Ja võis juhtuda, et vesi köögis oli hommikuks jääs. Pesema pidi ennast ikka, mõnikord ka selle jääkülma veega. Siis kui elektrit polnud ja elektripliit osutus tarbetuks.

Naabritüdrukuid mäletan, üks oli Anne ja teine Helle. Agulilapsed olime.. ütleks praegu. 

Muu seltskond oli ka vastav. Selline siseõu, kus kogu majarahva elu kui peo peal. Ja edasi lähebki kõik segamini. Mis on kild minu lapsepõlvest, mis Oskar Lutsu jutustusest “Tagahoovis”.

Mul on foto ka... tehtud tunduvalt hiljem, kui blogis kirjutasin. 

Rääkimata ajast, kui seal elasin.

Siseõu... aastal 2014

...

Nüüd on mul siin üks 5aastane. Täielik pärlike. Poeb põue ja otsib kallistusi, aga iidoliks on Ämblikmees. Kannatab välja multikaid, mis üks jubedam kui teine... aga solvub juba pisut kõvema hääletooni puhul. Kuulab hard rocki ja mängib arvutimänge. Aga üks jama ka .. alumine hammas tuli Lego klotse lahti tehes ära. See on lausa mure, sest laps tuleb homme emmele üle anda... nüüd jupid küljest ära.
Eks keerame paberisse ja anname kaasa.

Mai 2005

...

Kriminaalne Eesti

...

Õnneks on kriminaalsed lood 85 aasta tagused.

Järva Teataja, 1. mail 1934

Ilmub 3 korda nädalas, üksiknumbri hind 5 senti.

JT kõnetraat 101

Tegelikult natuke lappasin vanas ajakirjanduses, sest tahtsin just mai alguse uudiseid. 

1934. aasta 1. mail sai ema 5 aastaseks. 

Ma usun, et foto on tehtud 1934. aastal, sest pildil on ema kõrval tema väike õde Irma, kes suri 1934. aasta juunis, enne kahe aastaseks saamist.

Taustal peaks olema Kadrioru loss

Aga elu tol ajal, kui EW oli 16 aastat vana, oli ikka täiega kriminaalne.

Tegelikult läksin vaatama, kas leian midagi head ja ilusat. 

Mida ma siis leidsin?

Kohe esileht lajatas ikka täiega.

Kuna andmekaitse puudus, on kõik nimed välja toodud, lisaks täpne aadress. Kus linnas ja kus uulitsas ning mis on maja ja korteri number.

Ma suhtun delikaatselt andmetesse ja püüan ka artiklis välja toodud jõhkrused üldsõnastada.

Kaini tegu Rägaweres. Pärandustülid tekitasid waenu... wend lasi wenna maha. 

Poeg Hans päris koha, teine poeg Aleksander oli riigilt autasuna asunikukoha saanud. Hans pidi vennale pärandi arvelt raha maksma, aga siin läks riiuks. Algul Hans pussitas venda ja sai selle eest karistatud. Järgmine kord, kui Aleksander oma õigust nõudma läks, võttis ta suurekaliibrilise revolvri kaasa. Kui Hans talle koerad kallale ässitas ja ise kividega pilduma hakkas, võttis vend relva välja ja tulistas. Teel Rakvere haigemajja heitis haavatu hinge.

Wedur purustas auto.

Juhtus see Tallinnas, Merepuiseteel. Vedur manööverdas ja põrkas kokku autoga. Põhjus - ülesõidukohal ei olnud kaitsepuu õigeaegselt alla lastud. Auto purunes täielikult, juht pääses väikeste vigastusetega. Seletuse järgi oli tal autos Norra tüürimees, keda tema sadamasse oli viimas. Rusuhunnikust välja roninud norralane pääses vigastusteta ja oli varsti sündmuskohalt kadunud. 

Auto väärtus hinnatakse umbes 2000 krooni.

Õpilane lasi kaaslase kogemata surnuks. Raske õnnetus Tallinna algkoolis wahetunni ajal.

Väikese monte-kristo revolvriga mängimisel läks relv 16-aastase poisi käes kogemata lahti, kuul tappis 13-aastase õpilase. 

Tartumaal süüdati telliskiwitehas

Kuna tulele saadi kiiresti jaole, põles ära ainult peaehituse katus.

Jämejala haigla endised juhid said karistada, 44.a vana E.R. saadeti 6 aastaks sunnitööle, lisaks rahatrahv talle 2982 krooni. O.S. kõrvaldati ametist.

Isatapmine Koorastes. Poeg lasi hullustushoos isale 5 kuuli.

Poeg oli lõpetanud gümnaasiumi ja hiljem töötas põllutööministeeriumis. Tallinnas tekkis tal armuvahekord, mis läks külmaks, põhjuse andis neiu. Nüüd andus noormees joomakirele, järgnes vallandamine töölt. Hakkasid ilmnema vaimuhaiguse tundemärgid, Kodus muutus ta ohtlikuks emale ja õele, ja kui isa keelata ja rahustada püüdis, tulistas poeg teda.

Tapetu oli 67 aastat vana, poeg 32, ja nende talu oli ümbruskonnas üks suuremaid ja jõukamaid.

Püssikuul tappis sõduri.

Kurb õnnetus Tallinnas distsiplinaar-kompaniis wahtkonna wahetusel.

Tunnimees laadis püssi, asetades 4 padrunit salve. Laadimise juures oli üks padrun sattunud sõduri teadmata püssirauda. 

21-aastased Petserimaalt pärit noomehed olid olnud omavahel heas läbisaamises.

Tulesüütamine Petseris

Vähemasti peremees on kindel, et oli süütamine. Põlesid maha küün, ait ja laut, elumajal põles katus. Perenaine läks hobust päästma, see aga ei õnnestunud ja perenaine toodi välja raskete tulehaavadega.

Kui juba Petseris, siis...

Petseris oli äikest

Äike oli tugev, seda saatis tihe vihmavaling. Aga muidu on ilmad soojad, reedel oli 25 kraadi, kased on lehes ja muru haljas.

Ei midagi kriminaalset.

Väljamaalt ka. 

Kohutaw äike Berliinis.

Kohutav äike uputusliku vihmavalinguga, sekka ka rahet. Keldrikorrused vett täis. Äike möllas neli tundi, välk suuremat õnnetust ei tekitanud.

Saatuslik küsimärk

Katoliiklaste leht Saksamaal avaldas telegrammi, mis oli saadetud Hitlerile sünnipäeva puhul. Õnnetuseks oli ühe lause lõpule, delikaatsele kohale, sattunud punkti asemel küsimärk. Ajaleht suleti üheks nädalaks, telegrammi laduja arreteeriti.

No ja siis meditsiini valdkonnas.

Ühtlane kord marutõbiste isikute rawikulude tasumiseks.

Tasutakse need kulud, millele on lisatud Pasteuri jaama tõendus ja muud vajalikud paberid.

Muud toredat ka.

Riigivanem tervenes.

Konstantin Päts, kes läinud nädala lõpus tundis end haiglasena, on nüüd tervenenud ja võttis vastu põllutöökooli õpilasi.

Riigivanemale saabub ikka veel tervitus- ja õnnesoovi telegramme. Viimati Valga linna volikogult, Lihula ühispanga peakoosolekult, Simuna piimaühingult jne.

Kuulasin enne Vikerraadiot, aga kui värske minister juba mitmendat korda presidenti arvustas, sai siiber. 

Panin raadio kinni.

Tõesti, tõesti... hakkas rohkem vastu kui 85 aasta tagused jõhkrused.

See mul mingi kiiks vä?

...