Eile sai pikemalt ringi sõidetud. Alustasime veidi enne kella ühte ja pool 12 öösel jõudsime koju. Mingil hetkel tuli autoraadiost laul "Head sõnad"... head sõnad kõik on ju loetud...
Kuulasin ja mõtlesin.
Miks küll nii raskesti tulevad head sõnad huultele?
Ja siis mõtlesin, et kas mees roolis ka mõtleb.
Et võiks ju vahel vaikida viivu ja mõelda sellele, mis alles öeldud sai.
Ma isegi ei tea, mis kanalilt laul tuli. Võimalik, et Vikerraadiost, võimalik et Elmarist.
Ma kodus kuulan pigem Vikerraadiot, vähemasti viimase ajani. Nüüd on mõnikord küll nii, et kui uudiste aeg, siis appi-appi, ma ei taha kuulata. Ja siis keeran nuppu kuhu juhtub. Mõned korrad on Kuku raadiole sattunud.
Vahelduseks kulub ära.
Muidu kuulasin pigem Klassikaraadiot.
Vahelduseks.
...
Mõned aastad tagasi sattusin ühe pool-tuttava inimese juurde. Tal tuli raadiost head muusikat, ja siis keegi küsis, et mida ta kuulab.
Klassikaraadiot.
Ütles, et kuulab seda igapäevaselt.
Tema, kelle elus on muusika üks eluosa.
Huvitav inimene.
Tegus inimene.
Rääkisime muusikast.
Tegus inimene.
Rääkisime muusikast.
Rääkisime ka poliitikast.
Nüüd märkasin, et jagab FB-s pea igapäevaselt Objektiivi ja UuedUudised lehekülgi.
Kas on ikka sama mees?
Võib-olla peaks talt küsima, kuidas tal läheb?
Pigem vist mitte...
Aga Vikerraadiost tuli täna jälle... ja kohe kaks korda, seesama eile kuuldud laul.
Head sõnad kõik on ju loetud.
Valehäbiga kaetud.
...
Päev hiljem.
10. mail.
Ikka jälle raadiot kuulates.
Hommikul, Vikerraadiost.
Valdur Mikita Päevakommentaar.
Vaikimine, varjamine ja lõputu kartulipanek - kas see on Eesti kultuur?
Kas see on armastus, kui mees ja naine on elu jooksul koos üles võtnud 470 km kartuleid?
Kurb või rõõmus, loll või tark... kas eestlase näoilmest on seda võimalik välja lugeda? Tõenäoliselt mitte.
...
Ja Delfist lugesin.
Oma maalapile vanalinnas kartuleid istutanud maaomanik rikub muinsuskaitseseadust.
Saan aru, et kartulitel on tegelikult päris kauge ajalooline taust.
Kultuuriline ka... juba Juhan Viiding laulis kartulist.
Kartuliõis, kartuliõis.
Aga näe, muinsuskaitse alla ei kuulu!
...
Päev hiljem.
10. mail.
Ikka jälle raadiot kuulates.
Hommikul, Vikerraadiost.
Valdur Mikita Päevakommentaar.
Vaikimine, varjamine ja lõputu kartulipanek - kas see on Eesti kultuur?
Kas see on armastus, kui mees ja naine on elu jooksul koos üles võtnud 470 km kartuleid?
Kurb või rõõmus, loll või tark... kas eestlase näoilmest on seda võimalik välja lugeda? Tõenäoliselt mitte.
...
Ja Delfist lugesin.
Oma maalapile vanalinnas kartuleid istutanud maaomanik rikub muinsuskaitseseadust.
Saan aru, et kartulitel on tegelikult päris kauge ajalooline taust.
Kultuuriline ka... juba Juhan Viiding laulis kartulist.
Kartuliõis, kartuliõis.
Aga näe, muinsuskaitse alla ei kuulu!
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar