Fotojaht: vananemine

 ...

10.05.2021

22.05.2021

Väärikalt vananenud. 

...

Mina küll vaatan Eurovisiooni 2

 ...

Kõik on enam-vähem samamoodi kui 9 aastat tagasi.

 Ma küll vaatan Eurovisiooni sai siis ajalukku jäädvustatud.

Loomulikult vaatasin ma ka eelvoorusid.

Loomulikult hääletasin... ja jälle tulemuslikult. Kuna Marko Reikop ütles, et San Marino enamasti finaali ei jõua, siis selge see, et hääletasin San Marino poolt.  Ja San Marino saigi finaali!

Finaalis andsin hääle Soomele... Ja nende saavutatud 6. koht pole ju sugugi paha!

Nii et mina olen rahul.

Võidulaul meeldib mulle ka. Ja kogu kogu show oli väärt vaatamist.

Itaalia võitis ja Inglismaa jäi viimaseks. Muidugi võiks siit otsida mingit poliitilist tagapõhja, aga kui ma inglaste laulu kuulasin... muusikakriitilise vaistuga nagu ma olen... no ma poleks ka rohkem pakkunud.

Kogu Eurovisiooni ainus miinus oli, et Uku Suviste ei saanud lõpp-võistlusele. Oleks ju võinud, samas... ei midagi uut siin ilma peal.

Hääletamine käis suht käbedalt, mitte nii kui vanasti.

Päris hea süsteem.

Kõigepealt žürii poolt antud punktid. 

Ja siis hakati tagant otsast riikide poolt antud punkte lisama. Mis muutis kohe paremusjärjekorda. Ainult mitte neli viimast.

8 riigile on punktid liidetud. 

Nüüd juba 12 riiki on oma punktid saanud.

Kuuel riigil veel tulemused saamata.

Asi on läinud pingeliseks! Kes võidab?

Malta häälesaak jäi kasinaks.

Pinge kasvab. Kes kolmest võtab võidu?

Lootus kustub viimasena. 

Kui nüüd Itaalia endale miskit käkki (triipu) ei tõmmanud... (loodetavasti mitte), kuulub seekordne võit neile. 

Aga ka Prantsuse 2. ja Šveitsi 3. koht on uhke saavutus.

Selline meeleolukas Eurovisiooni ülekanne oli eile.

Täna sattusin teleka ette, kui hindamine käis (enne oli vormel), nüüd sain kenasti punktid veel üle vaadata.

Mulle numbrid meeldivad ;)

Aga üks poolik mõtte jäi pähe kinni: kas Laura oma garderoobi, postitantsu ja omapärase laulustiiliga poleks olnud sel Eurovisioonil kui rusikas silmaauku. Ja teine mõte... et kas tõesti ainult mulle tuletas üks selle aasta edukas eurolaulik kangesti Uudo Seppa meelde.

Aga need on niisama uitmõtted, kiivalt omale hoitud, aga siiski näpuotsaga jagatud ;)

...

Elurikkuse päev

 ...

Nii palju elurikkust mul küll tavaliselt akna taga ei ole! 

Ju nemad teadsid, et ongi õige päev suurte jõududega välja tulla!

Sääsed? 

Kihulased?

Igatahes olid nad agressiivsed ja otsisid võimalust rünnata.

Õnneks on mul valvepost välja pandud...

Juba mitu tundi asendit muutmata, muudkui ootab.

Elurikkust.

Kui ta võrk veel kaua tühi püsib, siis ausõna, mina lähen ja nopin mõned elurikkused ja pistan talle sinna võrku.

Tänutäheks etenduse eest, mis see 8 pika jalaga sõbrake mulle enne korras.

Kui nüüd tagantjärgi oletada, siis ehk oli hoopis võrgu kudumise rituaal? 

Igatahes see pikajalgne kaunitar kolis just täna mu akna taha, ja kui ma siis fotoka võtsin, läks täielikuks esinemiseks.

Elu kui palju, rikkus polegi oluline ;)

...

Tulp siin ja tulp seal

 ...

Tulp viitab tulbile,

tulp tukub tulba all.

Tulp tulbiga,

tulp tulbaga.

Tulbiparadiisis.

...

Eile möödasõidul põikasime sisse. 

Ega ma vist nii palju tulpe pole korraga näinud.

Kui mul kunagi oli mõte, et võiks pojenge korjama hakata, siis eile mõtlesin: miks mitte tulpe!

Mulle on vaja midagi sellist, mis on hästi leplikud. Mu kaks pojengipõõsast on minuga kenasti kokku kasvanud. Mis muidugi ei tähenda, et kõik need teised kaunid sordid nii vähenõudlikud oleks. Minu omad on vanaemade juurest tulnud.

Aga need eilsed tulbid, neid oli tõesti palju. 

Ja mitte ainult arvuliselt palju.

Erinevat värvi, eri kuju, isegi iseloom paistab igal oma olevat.

Plussiks vana mõisahoone... sinna sisse astumise jätsin järgmiseks korraks.

...

Mine metsa!

 ...

Nädalalõpu Õhtulehes (15.05) oli Priit Pärnapuu lugu "Urmas Tartes: metsateadlased jäävad rahamasina hammasrataste vahele".  

Kuidas piirata metsade kogust, mida RMK tohiks raiuda? 

Tartese sõnul on kaitse-eeskirjad järjest lihtsustunud ehk üha vähem arvestatakse seal looduskaitsega ja üha suuremalt raiub RMK piiranguvööndites. 

Lugesin artikli kohe paar korda läbi. Kuna lugu on liiga pikk, et seda ümber jutustada, korjan välja mõned Urmase mõtted. Need, mis hetkel kõnetasid.

"Talude juures käidi metsas puitu võtmas küll, aga nii, et tuulevari alles jääks. Kui sul ei ole kohapealset tegijat, siis jääbki paratamatult mulje, et lageraie ongi kõige efektiivsem meetod."

"Ma ei tea ühtegi metsakasvatajat, kes oleks rõõmus tema metsa sõidetud rööbaste üle. Ma ei ole ühtegi näinud. Aga kui sul ei ole kohapeal inimest ja tehakse distantsmajandamist, siis sa ei oska seda isegi tähele panna..."

Et miks kõnetasid? 

Kõrval olevas metsas tehti aasta tagasi lageraiet. Meil on nüüd tuulekoridor. Ja metsas on sügavad rööpad.

...

Miks ma seda mõne aja tagust Õhtulehe artiklit meenutan?

Lihtsalt, kohe tuli peale Eesti Ekspress Delfis avaldatud Martin Laine lugu "Kits kärneriks". Kusjuures, kits ei viita karjakasvatusele ega kärner aianduse teemale. 

Artikkel on hoopis Keskkonnaameti metsahoiuspetsialistist Lembitust, kes väidab, et tal ei ole väärtuslikku metsa, samas on ta raiunud Häädemeestel tuhandeid tihumeetreid puitu, sealhulgas vähemalt 1800 tihumeetrit on keskkonnaametnik rahaks teinud raiekeelu aladel... info, mis valmistas üllatust isegi Keskkonnaameti sisekontrollile. Aga üldiselt jäi mulle mulje, et keskkonnaameti arvates on kõik siiski JOKK. Ja natuke pakutakse katust ka.

Positiivset ka. Elanike võitlus kandis vilja, üks raiekeeluga mets päästeti ja kohtukulud jäid riigiameti kanda.

...

Aga tegelikult... paar päeva tagasi läksin metsa. 

Ja siis see teeäärne niit oma mitmekesise taimestikuga, kõik need kassikäpad ja metsnelgid, karikakrad ja kellukesed, tõrvalilled ja raudrohud, ristik ja maasikaplatsid... kõik see, mida enam ei ole. 

Juba sügisest saadik.

Paganama kahju on.

Õnneks mets oli veel alles.

...

Fotojaht: midagi kasulikku

 ...

Kui prooviks õige võilille?

Pidi kasulik olema... kui kaugemale tagasi mõelda, siis isa ühel suvel näksis varsi. Ikka nii, nagu õpetatakse. Esimesel päeval üks ja teisel päeval kaks. Nii kümneni ja tagasi.

Sõbrants on seitsmeni jõudnud... aga ma ei mäleta, kas edasi või tagasi. Igatahes tunne olevat juba tugevam. Isal, mäletan, olid sügiseks vaevused mööda läinud, misiganes need siis ka olid. Mu meelest kuskil mingid kivid.

Arvan, et alustan ka vartest. Kõige lihtsam. Muidugi võiks veel eilsed peenramaal välja kaevatud juured kokku korjata ja ära kuivatada. 

Kõige ilusamad on õied, ei tea, kas üldse raatsiks näksida?

Keegi juba näksib ;)

Aga kõige raskem on välja mõelda võimalus, kuidas kaasale neid tervist toovaid lehti, varsi ja õisi sisse sööta. Ta võib ikka väga ägestuda...

....

Loll, aga kannatlik

 ...

Ennast kiitmast ma ei väsi: loomulikult olen ma kannatlik. 

Kinnituseks sobib näiteks öelda, et mina olen seni vaktsineerimata. 

Aga kui see ilma olemine veel kaua kestab, möllin end vaktsiinivastaste kogukonda ja lähen ka Vabaduse väljakule meelt avaldama ning muusikat kuulama.

Miks siis loll?

Et sellele vastust saada, loe kõik eelnev veel kord, ja tähelepanelikult, läbi.

Ja kui nüüd keegi küsib, et miks ma siis ometi olen vaktsineerimata.... no ikka seepärast, et ma nii kannatlik olen.

Loogiline, et perearst ei saa vaktsineerida, sest a) vaktsiini ei jagu, ja b) palju on neid, kes minust vanemad ja haigemad. Suhelnud olen temaga kaks korda.

Loogiline, et vaktsineerimata, sest maakond vaktsiini ei saa.  Selle kohta uurisin paar õhtut tagasi kaarti. Ei mingit Järvamaad.

Ja eile lugesin Järva Teataja artiklit. "Nooremad peavad vaktsiini järele sõitma mujale".  Aga vanemad? 

Nobedate näppude voor pakkus mingil hetkel kohalikus haiglas 42 doosi. Aga see oli juba mitu päeva tagasi. Tagantjärgi tarkus.

Täna õhtul mõtlesin, et kontrollin digiregistratuuri. 

Minu ees järjekorras on 58 192 inimest.

Aga kuhu mul kiiret?

Ootan, kuni kõigile pakutakse, kõigile jagub ja kohalik kogukond kohapeal vaktsineeritud saab.

Nii nagu 99 aastat tagasi.

...

Kellel jura, kellel dripper

 ...

Aru ma ei saa, ükskõik, mis teema päevakorda tuleb, lõpuks astun ikka jalgupidi poliitilisse. On ikka jura küll!

Tänast päeva tähistav killuke on seotud just nimelt dripperiga. Olen nüüd läinud üle netikaubandusse, eile tuli pakk, täna saab juba proovida.

Teatavasti joon ma juba mitmeid aastaid ühe-tassi-filtri-kohvi. Sellist kohvi siis.

Viimane aeg oli midagi oma harjumustes muuta... näiteks ostaks filtrile uue aluse   ;)

Ja seda ma tegingi, mul on nüüd keraamiline.

Ingverit kasutan aeg-ajalt endiselt. Ja järgin nõuandeid.

Aga tegelikult lubasin endale veel väljaminekuid.

Ei-ei, ei mingit Jura.

Nüüd saan vajadusel teha hommikukohvi korraga kaks tassi, läbi teise uue filtrihoidja.

Selline killuke siis tänasesse... et need ühtmoodi päevad segamini ei läheks. 

Uus elu... koos Dripperiga.

...

Kõrgklassi üritus

 ...

Vau!  Kõrgklassiüritus! 

Saaremaa ooperipäevad.

Eriti ööbimisega.

Kuulasin täna "Rahva teenrite" saadet ja sain jälle targemaks!

"Saaremaa ooperipäevad on natuke... selline eliidile suunatud üritus... ööbimiskohad kõrgemate hindadega... see nagu ikka natuke kõrgklassi üritus... kas seal peab valitsusvisiidi käigus osalema..."

Või no nii umbes selline jutt seal oli.

Appikene küll, oleks teadnud, et eliidile mõeldud, poleks trüginud. Aga igatahes, kui 2018. aastal Kuressaares olime, saime ka natuke sellest kõrgklassi üritusest osa. 

Vaatasime "Traviatat". Tõsi küll, tagant ja kõrgelt, aga ilus oli ikka. 

Isegi presidendiga kohtusime.

Tookord tundus kõik suht tavaline olevat... ikka ju kasutad võimalust, kui pakutakse. Aga eks ta oligi tavaline.

Tavainimese jaoks.

Kõrgklass sai kindlasti koogile moosi ka peale ;)

...

Pealtkuulatud kõnelusi

 ...

Tänane killuke koduvalla kaupluses.

Tüdruk, pisike, kleenuke, T-särk seljas, ütleb isale: "Issi, mul on külm!"

Isa, suur ja turske,  jope seljas, imestab: "Külm!!!? Miks sul külm on?"

8.04.2021

Minul oli tuulepluus seljas. 

Veidi oli jahe, aga ei midagi hullu.

...

Tänase päeva killud

 ...

Need neli kildu kaevasin välja täna aiamaalt.

Ja need tulid välja siis, kui põllu peal mutimullahunnikuid laiali ajasin.

Küllap on igal killul oma lugu, aga mina ei tea.

Kõik killud on jäänud siia enne meie ajaarvamist. 

Mina igal kevadel käin ja korjan.

...

Mis vahe on õpetajal ja poliitikul

 ...

Mul on mõned tuttavad õpetajad. Poliitikuid pole vaja tundagi, neist kirjutab meedia. Kõik poliitilised sise- ja välisasjad jahvatatakse läbi või hakitakse peeneks. Olenevalt näpuosavusest.

Ja kes olen mina, et kedagi hukka mõista?

Mõista suudan tegelikult nii ühte kui teist.

Aga sellised vastuolulised näited, näpud sügelevad. 

Et kribaks paberile. 

Ühesõnaga... elu on vastuoluline.

Tuttav õpetaja läks klassiga laevareisile. Ei olnud mingi puhkusereis, katsu sa puhata, kui kümmekond alaealist sinu vastutusel.

Kes reisi kinni maksab? No ikka õpilased enda reisi ja õpetaja enda reisi. Grupireis soodukaga ka, pole ju põhjust viriseda. Ja lõppude-lõpuks, vahet ju pole, ka tööreisi saab nautida. Eriti, kui seltskond lahe on. Asi nüüd oma palgast see 100+ eurot välja käia.

Üks teine õpetaja ütles küll, et nautimise asemel tema on küsimuse ees, mida teha edasi. Kui lõpuklassi (äkki isegi keskkool?) õpilaste kajutis Tallinna saabumise hommikul hulga tühja taarat avastas. 
Kuidas asi lahenes? 

Pärast pole me suhelnud. Selle noore õpetajaga siis. Niipalju ta ütles, et kõik lapsevanemad on kooli juurde bussi vastu tellitud, annab lapse isiklikult üle.

Poliitikute elu on lihtne. Isegi kui neil reisimine, töö ja lõbu ühendatud on, nemad võivad tellida autosse "joogid kaasa". Ja keegi pärast ei kontrolli, kas jõi, kes jõi, palju jõi.

Aga ma olen kindel, et Normindia džinni müüginumber teeb järsu hüppe. Kõrgustesse siis. Või siis Saku antvärk "Paljas Õun".

Huvitav, et nad mingit ampsu juurde ei tellinud. Samas, ehk ootas ees priske õhtusöök kuskil restoranis. Ei või ju isu rikkuda.

Õpetaja 3 võttis küll ampsu kaasa. Mõned pakid pehmikut ja mõned karbid määrdejuustu. Ehk mõnel lapsel ilmnevad nälgimise ja nõrkemise märgid, siis hea sisse sööta. Aga märke ei olevat ilmnenud, keegi küsima ka ei tulnud, nii siis suunas õpetaja söögikraami sujuvalt noorte kajutisse maabumise hommikul, ehk läheb vaja. Ju vist läkski, pärast olid ainult tühjad pakendid alles.

Neljas ja viies õpetaja tellisid endale kruiisil õhtusöögi. Mõtlesid küll, et kas tasub, võiks ju kokku hoida. Aga lapsed läksid sööma, ja nii läksid õpsid ka. Asi see 35 eurot maksta, põnev ju valida ja degusteerida. 

Poliitikud käisid ka õhtust söömas, neljakesi. Kokku 1280 eurot. 320 eurot oli kindlasti väga eriline söömaaeg. Kindel see, et nemad seda vähem ei nautinud kui õpetajad.

Ja siis need reisirahad. 

Õpetaja nr 6 käis õpilastega reisil. Õppereisil. Viimasel hetkel selgus, et koolil enam selle jaoks raha ei ole. Lastele räägitud, transport tellitud, matkamajas ekskursioon kinni pandud. Õnneks polnud kaugele sõita, õpetaja nr 6 maksis 50+ eurot ja kõik olid rahul. Bussijuht, lapsed, õpetaja. 

Poliitikutel on teine mõttemaailm (loogiline ju, ega nad muidu ei saakski poliitikat teha). 1500 eurot sõidukulu purjekal, seda on ilmselgelt liiga palju. Isegi kui mitme peale jagada.

Ja siis õpetaja 7... nädalas makstakse ühe või kahe ringitunni raha, aga kontsert tulemas. Või laulupeo ülevaatus. Harjutamine ja lihvimine käib päevast päeva.

Õpetaja 8 korraldab nädalavahetusel tantsulaagri. ööbimisega. Et lastel huvitavam oleks. Ja et tantsud selgeks saaks... kui ükskord tantsupeole minemiseks läheb. Ühest ringitunnist nädalas jääb ilmselgelt väheks.

Kui nüüd keegi arvab, et õpetajad nurisevad... ei nurise. Miks peakski, ise nad ju on oma ameti valinud.

Mina siin, loen ja imestan. 

Et ühesugused inimesed kõik... aga nii erinevad siiski.

...

Fotojaht: söö mida tahad

 ...

Raadio hommikul ütles, et täna on selline erilise nimega päev.

Söö - mida - tahad päev.

Kuna ma istun autos ja mul on palju - palju aega, nii saan mõelda.

Unistada.

Et kui saaks, siis mida ma sööks.

Meenutada.

Et poleks ju söönud, kui poleks tahtnud.

Vanad fotod on abiks.

Näiteks maasikad tädi Ilse külmkapis. Saaremaal. Heameelega sööks.

10.07.2008

...

Või pigem küpsisetorti... maasikatega. Laste tehtud.

15.02.2014

Viinamarju ampsaks....

1.08.2014

...

Hiline söömaaeg (kell 00.24.09) koos lähedastega tädi Ilse köögis. Seltskond on oluline.

25.10.2008

See on nüüd ajalugu. Pole enam seda kööki, ja mõnigi armas inimene igavikuteedele läinud.

Aga nüüd on uued köögid, uued joogid, uued söögid.

...

Väikese sõbra kindel valik Pagaripoistes. Mingi filmi eeskujul... ähmaselt mäletan. Ma pole kindel, kas see tema maitse-eelistus muidu oleks olnud.

22.12.2008

Minu jaoks liiga magus. Lõpuks ei saanud kahekesi ka sellest ühest roosast jagu.

...

Pannkooke sööks küll. 

6.11.2013

Aga mitte moosiga, hoopis soolase täidisega paluks.

...

Hetkel oleks minu eelistus kuhugi välja sööma minna. Et saan valida, istuda ja oodata teenindamist. Ja siis toitu nautida.

8.08.2016

27.07.2017

25.07.2018

28.07.2019

22.06.2020

Vähemasti korra aastas on väljas söömas saanud käia.

Kui pilte vaadata.

Sel aastal vist pole veel käinud.... aga neelud käivad.

Et söömine on mu jaoks oluline, näitab seekordne pikk postitus.

Ja siis vana foto lähisugulastest. Näitab, et söömine on mul geenides.

Vanaema ja vanaisa õde.

1930ndad.

...

Puhta punane

 ...

Puhta punane... oli Valve hinnang ühe sõjajärgse koolidirektori iseloomustamiseks. Küllap oligi vahe, kes oli lihtsalt punane, kes puhta-punane.

9. mai on kalendris ka puhta punane. No et pühapäev. Ja emade päev. Aga ka Euroopa päev, ja vanasti oli võidupüha. Ja siis veel kevadine nigulapäev. 

Et ometi, kui palju selle 24 tunni sisse mahub! Ja miks just nii, et pühad ja pühapäevad peavad punased olema?

Mitte et mul punase värvi vastu midagi on. Eelmisel kevadel leidsin kraavi seest - kraaviveest  ilusad punased seened.

19.04.2020

Sel aastal ka... juba eemalt vaatan, et olemas. 

Puhta punane!

Lähemal vaatlusel selgus, ei olegi seen. 

8.05.2021

Sel kevadel siis sedamoodi.

Punaste numbritega pühapäev.

Mulle numbrid meeldivad, aga punased pühad on kahtlased.

9. mail 1.Mai kolhoosis... 70 aastat tagasi. Paras võidupüha lugu.

Rapla Masina-Traktorijaama poliitosakonna häälekandja on uudiseid avaldanud.

Kui ikka üheksalt lehmalt saab 8 kg piima päevas, on seda ilmselgelt vähe. Kui just lehmad kõik kinni ei olnud. Mis pole ka võimatu.

Aga seafarmis ujusid 21 siga kõhtudeni sõnnikus. Ja 12 pere hobused olid ühistamata.

"Rapla Novaator", 9. mai 1951.

Selline puhta punane päev siis ajaloos. Viiendik võimalikust valikust.

Teine viiendik.... emadepäev, ajas tagasi. Väike tirts sai eile 12. 

Täna lennutame liblikaid ;) 

Ja sööme kooki.

Nüüd tuleb veel tähistada ära Euroopa päev (helistan Rootsi) ja nigulapäev (võiks herneid ja ube külvata).

Ja siis lõpuks lihtsalt pühapäeva nautida.

...