Oh kui hea

 ...

Kui ma veel tööl käisin, mõtlesin ma igal õhtul (öösel) voodisse maandudes, enne magama jäämist: "Oh kui hea!"

Nüüd mõnikord ka. Aga pigem mõtlen nüüd hommikul ärgates, voodis, enne tõusmist: "Oh kui hea!" Mõnikord panen siis veel silmad kinni ja magan edasi.

On ikka suur vahe, käid sa tööl või mitte.

Veel üks erinevus on reede õhtu. 

Kui käisin tööl, nautisin just seda ühte õhtut nädalas. Töönädal läbi ja kaks vaba päeva ees.

Nüüd on nii, et naudin iga õhtut... kui meeles on.

Mõnikord ununeb.

Täna on meeles nautida. On ka põhjust, projekt "Üks blogipostitus päevas" sai tänasega läbi. Detsembris võtan vabamalt. Näiteks ülepäeva... aga ma ei hakka seda endale lubama. Läheb nagu läheb.

Täna loopisin esimest korda sel aastal lund. Palju seda just pole, aga kui kokku lükatud, sai päris arvestatav vall.

Täna pildistasin selle sügistalve esimesi jääpurikaid.

30.11.2022

Ja sain selgituse, et kuuldud lausel kaamelitel seljad sirged on isegi teatud tõepõhi all. Nimelt sünnivad kaamelil pojad sirge seljaga, aga juba päeva või paari pärast hakkavad muksukesed kerkima. 

...

No ei ole tore

 ...

Suveõhtul ei saa välja minna, sest sääsed kimbutavad. 

Sooja suveilmaga ründavad parmud. Ja vähe sellest, et ründavad, nad ju lausa hammustavad suures suuga, nii et auk järgi.

Metsa alla pesu kuivama viimine on seotud riskiga, pärast tunned, et keegi kõnnib. Ja hea on, kui tunned, mõnikord purevad nad end peadpidi ihusse ja alles pärast avastad, et oled puugi saanud. 

Sügisel on lausa hull, parem ära metsa mine, põdrakärbsed on eriti nahaalsed. 

Siis on veel kuskil kirbud, lutikad ja täid, porikärbsed ja kihulased. Võta üks ja viska teist! 

Nüüd on talv, lumi maas, võiks olla rahu majas ja putukamaailmas, aga on ta siis jeee! 

Tänane kõnniring ühtis tiivuliste lennuringiga. Üks sattus suhu ja teine tikkus prilliklaasi taha tuulevarju. 

Aru ma ei saa, miks nad ometi talveunes ei ole!?

29.11.2022

...

Eile õhtul

 ...

Loetud minutid enne südaööd sättisin veel elutoas diivanil patju ja katet paika, kui kaasa küsis, kas on külalisi oodata. No ikka ju, milline küsimus, päkapikke ootan. Pikisilmi ;)

Aga muidu oli õhtu ikka täitsa pekkis. Üritasin oma selgeltnägemist, läbinägelikkust ja sisetunnet testida ja andsin tutvustusvooru käigus saate "Ma näen su häält" lauljatele hinnangu. Et kas laulab või ei laula. 

Seitsmest kaks läks täkke! Ma oleks isegi siis parema tulemuse saanud, kui kõigile ühtmoodi oskamist oleks ennustanud! Et kui kõik lauljateks oleks pakkunud, oleks kolm õiget olnud. Aga võitja tüdruku ennustasin õigesti, et laulab, väikseks lohutuseks seegi. 

Tantsusaate võitja arvasin tegelikult ka õigesti, ma isegi helistasin ja panustasin näpuotsatäie heategevusse ja Ülle võitu. Mehed küll reastasin vales järjekorras, aga see mingit rolli ei mängi. Tublid tantsijad kõik.   

Mingil moel õnnestus mul eile mõlema saatega kursis olla. Natuke siit ja natuke sealt, keskpõrandale kokku! Kõik ikka on näinud, kui KK "Tuljakut" tantsib? Kahtlustan, et tantsusaates oleks ta Jürile silmad ette teinud. Mitte et Jüri kehvasti oleks tantsinud. Hästi tantsis ja oli täiega pühendunud. Homme, kui saade korduses, vaatan vast üle. Süvenen rohkem tantsudesse, eilne vaatamine oli pisut hakitud. Vahepeal jõudsin isegi jalgpalli näha ;) 

Kui nüüd alguse juurde tagasi tulla, siis keegi lõpuks meil ikka külas käis. Verivorst laua peal taldrikult oli pihta pandud. Ju ikka päkapikud, kes siis muu. Mina esimese hooga muidugi kahtlustasin kaasat, aga kui näksitud vorstjupi poolel teel välisukse poole põrandalt avastasin, siis ilmselgelt mitte tema. Näksitud oli ikka palju väiksemate hammastega...

Pilt on ka eile õhtul tehtud. Algul joonistasin, pärast arvutis disainisin.

Päris omapärane sai!

...

Kahetsusega

...

On hingedeaeg. 

Algas advendiaeg.

Mäletamise ja mälestamise aeg.

Aitäh sulle, Linda Järve.

On suur asi, et saan su blogi sirvida. Oled küll läinud, aga sinust on palju jälgi maha jäänud. Jälgi, mida aeg ei kuluta. 

Olid kaasteeline blogimaailmas. Olid blogija, keda lugesin ja imetlesin, kelle soovitusel või jagamisel lugesin nii mõnegi raamatu ja vaatasin nii mõnegi filmi.

Täna panen siia ühe sinu "Sulekesse" lisatud muusikalise aarde. 

Alustasime mõlemad 2008. aastal, Sina mõned kuud varem ja kahe blogiga. 

Suleke ja Kruusatee. 

Aeg-ajalt võtan lahti tuttavad blogid ja loen. Sa ei ole kuhugi kadunud.

Sulekese 8. sünnipäeva postitus sattus täna täiesti juhuslikult näppu. Me ikka veel rändame koos...

Sinu lahkumise märke olen otsinud, aga ühtegi mõtet, mis kõlaks kui järelhüüd, ajakirjanduses mulle silma jäänud pole.

Küll aga lugesin Kruusatee esimest postitust.

27. jaanuar 2008

Kuidas alustada?

Alguses tuli mõte. Ei hakka siin maailma parandama või jalgratast leiutama. Kirjutan lihtsatest asjadest, mis on mulle tähtsad. Niisugustest, mille kohta luuletaja on öelnud:

"Astusin lihtsate asjade juurde,

toetusin lihtsale heale...

Kaugete tähtede lõputu valgus

rahuna voolas mu peale.

/- - -/

Lihtsatelt asjadelt kogusin jõudu

küsida, nõuda ja kosta,

vastata päevade rahutut kutset,

käskivat suuda ja oska!"

(Debora Vaarandi)

...

Keeran lehekülgi, naudin su sõnu ja mõtteid, leian arutlusi ja soovitusi.

Panen küünla ja mõtlen.

Sinust. Elust. Saatustest.

Liigutavalt kõlavad vanaisa lood sinu blogis.

Taaskohtumine vanaisaga... nüüd on see vast teoks saanud. 

Wikipedia ütleb, et 21.05.2022

Pool aastat tagasi läksid igavikuteedele. Ja mina, kuigi mõte kuklas tiksus, ei jõudnudki su käest sinu raamatut tellida. Seda viimast, "Nooruse lugu".

Ja veel... Aitäh sulle, et hoidsid minu blogi oma blogipuus. Olen nagu natuke ka sinu blogisse sisse kirjutatud...

...

Linnade pommitamine

 ...

Linnade pommitamine ja laevade põletamine... või oli see nüüd vastupidi.  

Need lapsepõlve süütud, muretud mängud... Meisterdetektiiv Blomkvist oli mu lapsepõlve suur lemmik.

Aga polnud need lapsepõlve muretud mängud nii süütud midagi. 

Vähemasti kui nime järgi võtta. 

Laevade pommitamine on mul seniajani meeles ja reeglid paigas. Iga kell võin laevad lahinguväljale paigutada.

Teine oli kaardimäng, Linnade põletamine*, väga lihtne mäng oli, aga kuidas käis... ei ole meeles. Pigem suudan meenutada bridži, pakkumist ja tihide kogumist ja lugemist. See põletamine oli vist ka samamoodi, et tugevam tapab ja võtab nõrgema kaardi endale.

Pommitamine ja põletamine olid päevakorras ka minu ema lapsepõlves. Kas just mängudes, seda ma ei tea. Ema oli 15, kui Tallinna pommitati. Nende kodu hävis täielikult, ja tulekahju kuma vaatas ta koos oma ema ja isaga 60 km kaugusel asuvas talukohas. Väikevend oli samal ajal Tallinna haiglas. 

Pommitamisest ja põletamisest räägib ajalugu, sellest kirjutasid tolle aja ajalehed.

Tallinna linnas puudusid sõjalised objektid pommitamiseks ja meie teame, et pommitatud on ainult elamupiirkondi. Ja varemetest näeme, et selle pommitamise eesmärgiks ei olnud midagi muud kui ainult mõrvata. Kui selle tarvis on veel mingit tõendit, siis on selleks tõendiks sama öö teine pommirünnak, mis oli määratud vaid nende inimeste mõrvamises, kes tulekahjudest tahtsid oma varandusenatukest päästa. (ajaleht, Digar)

Pommitamine ja põletamine.

Mõtlen sellele nüüd, kui samamoodi pommitatakse ja põletatakse.

Kaotatud elud, kaotatud kodud, purustatud majandus ja kultuuriväärtused. Oht kaotada vabadus ja kodumaa. Kõik see kestab  jätkuvalt. Ja talv on tulekul.

      

...

*Kaardimäng Linnade põletamine... hakkasin seda just kirjutama, kui minuga ühines Vikerraadio. Teemaks kaks linna. Oleks et raadio enne, aga mina olin juba alustanud! Lood ajas tagasi. 

Aga lisan siia kolmanda linna. Jaan Kaplinski mõtisklused Tartust. Temal võetud lõik haakub teemaga, ehk tohin kasutada.

... Minu maailmanägemuses on oluline koht mälestustel Tartu pommivarjenditest, sõjapaost mitmes Eesti paigas ja kasvamisest Tartu kesklinna varemete vahel. Püüdsin kokku lugeda, mitu korda on Tartut vallutatud, vabastatud ja selle käigus ka osalt või täiesti purustatud. Sain viisteist korda. .... Kaplinski

...

Materjalide salvestamine

 ...

Ma olen nüüd vaadanud paari riigikogu istungit. Et kui juba salvestatud ja vaatamiseks väljas, siis miks ka mitte! Aga täna ma sellest ei räägi.

Lihtsalt seoses sellega tuli meelde, et mõned aastad tagasi käis arutelu, kas klassiruumis ei peaks ka olema kaamera. 

See vist jäi ainult mõtteks.

Siis tuli koroona-aeg ja veebitundidest sai  igapäevaelu.

Aga kuidas on lood tunnis filmimisega? Ja kas pildistada tohib. Õpilane õpetajat näiteks.

Igatahes mingid probleemid kuuldavasti on.

Meenutuseks lugu mitmeid aastaid tagasi.

Tunnis kippus kord käest ära minema, sest üks, kes igavles (no mida, tunnis ja igav!), hakkas paberist kuulikesi käkerdama, et neid siis laiali loopida. Õpetaja keelas, aga tolku polnud. Väikest viisi lahing paberist kuulidega.

Siis võttis õpetaja fotoka. Nüüd läks kaos suuremaks. Õpetaja ei tohi tunnis pildistada!

Õpetaja võttis asja rahulikult. "Minu tund, minu klass, kui leian, et on vajalik põrandat pildistada, järelikult on vaja." 

Ja pildistaski ainult põrandat. 

Ega see nüüd õpilase suhtes viisakas ei olnud.

Kuidas asi lõppes? Kutt korjas sodi kokku ja viskas prügikasti. 

Aga see juhtus kümmekond aastat tagasi, ehk on nüüdsed noored järjekindlamad oma õigusi nõudma.

...

Kokkusattumused

 ...

Küllap see on kõigile tuttav tunne, et mõtled oma mõtet ja korraga sattub sulle silma või kõrva keegi, kes sama infot valdab. Lihtne näide: plaanid osta tolmuimejat, ja oh imet, kohe on reklaamid kohal, ükskõik millise interneti lehekülje avad! Vau, milline valik tolmuimejad! 

Siis on muidugi võimalik end lohutada, et äkki ma millalgi siiski hilisõhtul ja läbi une tegin mingi tolmuimejate neti-otsingu. Kuidagi ei julge mõelda, et keegi kuskil sul kehasse kiibi on paigutanud ;) 

Hullem lugu, kui neljasilmavestluses küsid nõu, kuidas oleks õige toimida. Või kust nõu ja abi küsida. Ja siis, kui arvuti lahti teed, viskab kohe ette. Et samad mured ja abi käeulatuses. 

Ausõna, hirm tuleb peale! 

Aga see pole veel kõik. Nädal-paar tagasi ütles Ireen, et talv tulekul, nende kohalik jänes juba valge. 

No kus see talv, lund pole ollagi!

Jänesest ma üldse ei räägi, meie kohalikud isegi ei näita ennast. 

Ütlesin seda vist kõva häälega, kuigi praegu mõtlen, et kas ikka ütlesin, äkki mõtlesin. 

Aga keegi igatahes kuulis!

Samal õhtul, kui koju tulime, silkas üks pikk-kõrv meie maja juures.

Väljas oli juba pime, aga jänes oli täitsa valge.

Peale selle oli tal jooks jalgades, nii et pilti mul oma jutu tõestuseks ei ole.

Pole hullu, Ireen näitas täna oma pilti ja oma jänest. 

Ja tänaseks on lumi ka juba maas.

Meie jänes end rohkem näitamas pole käinud.

...

22.11.22

 ...

Tänaseks juba möödanik, aga kuna lubasin endale, et teen sel päeval (22.11.22) midagi erilist, siis tehtud see sai. 

Nimelt vaatasin eile Riigikogu istungit. Ülekannet Youtube's. Elus esimest korda. 

Tahaks öelda, et vaatasin otsast lõpuni, aga ei, eile jäi pooleli, jupike veel vaatamata. Täna loodan läbi saada.

Muidugi oleks hea, kui saaksin kinnitada, et vaatasin 22. kuupäeva istungit, aga seegi on nihkes. Kui eile hommikul mõte tuli, polnud istung veel alanud. Mis on iseenesest hea, sest eelmise päeva istungi päevakord oligi mitmekesisem. Ja istung ise pikem. No et oleks ikka rohkem, mida mäletada! 

Ja mitmed teemad kõnetasid. Näiteks muuta eesti kirjanduse päev riiklikuks tähtpäevaks. 

Mul tekkis kohe huvi, mida see uus planeeritav pühade ja tähtpäevade seaduse muutmine endast kujutab. Kas Tammsaare sünnipäevast saab lipupäev ja miks mitmed kultuuriasutused komisjoni kirjale ei vastanud ja oma arvamust ei avaldanud. Ise mõtlen, et ehk oligi kiri saadetud pigem teavitamiseks. Või jättis sellise mulje. Kui oleks otse arvamust küsitud, küllap oleks ka vastus saadud. 

Küsimusi esitati ning imestust, üllatust või pahameelt avaldati riigikogu saalis vastastikku nii esinejatele kui ka küsijatele.

Mu tähelepanu oli esialgu suunatud inimeste jälgimisele, aga mida edasi, seda vähem jälgisin silmadega, rohkem kuulasin ja püüdsin paika panna oma arvamuse asjast. Kas poolt või vastu. 

Hääletamine oli omamoodi huvitav protseduur. Ratas põrutas haamriga, vahepeal oli mingid kummalised helimängud (või oli see nüüd vastupidi), lõpuks värvikas pilt hääletustulemustest. Päris mitu korda oli nii, et paarkümmend poolt, pooled vastu, paar-kolmkümmend puudu, mõni erapooletu ja mõned ei hääletanud. 

Igatahes olen ma sellega kuupäeva 22.11.22 oma ajalooraamatusse jäädvustanud! 

Liblikas on märk sellest, et maailmas on veel alles usaldust, õrnust, haprust.

Pildil on eelmise novembri liblikas, tänavune on ka täitsa olemas. Hetkel kuskil uinakut tegemas, aga alles eile seisis magamistoa ukse taga ja ootas sisse laskmist. Loomulikult sai ta oma tahtmise!

...

Lood nimedest ja aasta 1928

 ...

1928. aasta juulis suri Leenu, 67 aastat vana. Minu jaoks täiesti võõras inimene. Kaudselt jõudsin temani läbi ajalehe. 

Kaudselt, see tähendab, et läbi ühe kuulutuse.

Leenu oli naine 65+ ligi sada aastat tagasi.

Samast ajast ka ajaleht, mida lugesin.

Waba Maa, 1. september 1928. Kuupäev ja aasta olid teadlikult valitud.

Tähelepanu numbril 1928... aga see on juba teine lugu. Ehk kunagi. Millalgi. 

See lugu on nimedest.

Kuulutus lehes oli aga seotud muusikaga.

Minu klaveritunnid algavad 3. septembril Paldiski mnt 3 

...

Wanda Charlotte, Leenu ja Tõnise tütar.

Ema Leenu suri 1928. aasta juulis, isa Tõnis oli surnud juba 15 aastat varem, samuti juulis. 

Ma olen ennegi tähele pannud, et lähedaste inimeste surmaajad on sageli lähestikku. Mitte surma aasta, vaid just aastaaeg, minu vanaema ja vanaisa surid mõlemad märtsis, ema ja isa sügisel, oktoobri lõpp ja novembri keskpaik. Ämma ja äia surma kuupäevadel on vahet vaid 5 päeva. ... Aga see pole see lugu, lihtsalt tuli meelde.

Huvi pärast guugeldasin, et vaadata, kui suur tegija too Vanda omas ajas oli. 

Oli küll.

V.S...  eesti pianist ja muusikapedagoog

Kontsert "Estonias" on märk sellest, et arvestatav pianist.  

1925. a 7. märtsi ajalehes on arvustus.

W.S.-i klaverikontsert "Estoonia" saalis wäärib mitmeti tähelepanu, olgugi et ta näis olewat weel warajane, sest isegi suured anded nõuawad pikemat ettewalmistust. ... Wanda S, Leonid Kreuzeri õpilane, awaldab paljutõotawaid andeid, mis lasewad edaspidisel arenemisel loota häid wäljawaateid.

Tema vanemad olid Leenu ja Tõnis.

Leenul ja Tõnisel oli 10 last.

Ja nüüd tuleb lugu nimedest, lastest ja raskest elust 100 ja rohkem aastat tagasi.

Kõigepealt ei suutnud ma jätta imetlemata Tõnise ja Leenu valikuid lastele nime panemisel.  Mina oma sugupuus selliseid suurejoonelisi nimesid ei leia.

Teiseks aga oli mul väga väga valus, kui lugesin numbreid nende laste kurvast elusaatusest. Aeg oli XIX sajandi lõpp. 

Esimene tütar suri, kui polnud veel aastanegi.

Elvine Elisabeth... veebruar 1880 - november 1880 (8 kuud)

Georg Albert... 1882 - 1887 (5)

Ernst Adolph... 1883 - 1884 (8 kuud)

Johann Friedrich... veebruar 1885 - aprill 1885 (8 nädalat)

Helene Emilie... 1886 - 1892 (6)

Adele Christine... 1888 - 1890 (1)

Mida tunnevad küll vanemad, kes peavad kaotama järjest oma kuus last? See on küll väga kauge aeg tagasi, ikka valus sellele mõelda.

Järgmiste lastega läks paremini.

Karl* Theodor... 1893 - 1948 (55)

Roman Voldemar... 1895 - 1915 (20)

Wanda* Charlotte... 1897 - 1932 (35, tiisikus) 

Helmi Anette... 1901 - 1989 (87)

Tahtsin teada rohkem tollest muusikaõpetajast Vandast aastal 1928, jõudsin aga kaunite nimedega lasterikka pereni. Ja sain kinnitust, et ajad ajas tagasi polnud kaugeltki kerged. Mõnikord on tunne,  et tegelik elu saab olla kordades raskem ja keerulisem kui elu kesiganes kirjaniku raamatus kaante vahel.

Helmi, lastest viimane, on mõned aastad varem sündinud kui minu vanaema, nii et mingil määral eakaaslased. Elasid mõlemad Tallinnas, juba Eesti Wabariigi ajal. Kuskil on kindlasti tema lapselapsed, ehk minu eakaaslased. Kui Helmi 1989. aastal Tallinnas suri, mälestati teda välis-Eesti ajalehtedes kui endist Tallinna Tütarlaste kommertsgümnaasiumi õpetajat.

Pereisa Tõnis, Leenu abikaasa ja laste isa, oli ka omal ajal tuntud nimi. Eesti ettevõtja, pankur, Estonia seltsi esimees. Ja rohkemgi veel. 

1893. aasta 12. jaanuari ajaleht "Tallinna Sõber" kinnitab, et Tõnis S. on valitud linnasaadikuks Tallinnas. Ehk see oligi ta karjääri ja majandusliku edasimineku alguseks.

Alustas elu vaesuses, tegi kõvasti tööd, oskas ajada äri ja vajadusel teha olulisi otsuseid. Ja jõudis majanduslikult heale järjele. Näiteks on kuulunud talle Kirna mõis, mille ta peale 5 aastat omamist 1911. aastal edasi müüs, ja Paldiski mnt 3 asunud saun. See saun on tuttav mullegi, mina käisin seal pesus 60ndate lõpus ja 70ndate algul.

Just aadressil Paldiski mnt 3 pakkus klaveritunde 1928. aastal Tõnise tütar Wanda. Maja on suur ja mahukas, praegu paikneb seal hotell.

Isa Tõnis suri 1913. aasta juulis lühikese raske haiguse tagajärjel. 

Järelhüüdes ajalehes "Tallinna Teataja" on öeldud, et T.S. ärasaatmine toimus Jaani kirikus, kirik oli pungil rahvast täis, matuseteenistust pidas noor kirikuõpetaja Bruno Hasselblatt. Kirikust liikus pikk matuserong Kalamaja kalmistule. Omal ajal Läänemaalt vaese külapoisina Tallinna tulnud, õnnestus tal väga jõukaks meheks saada, kes leidis  aega ja jõudu ka üleüldsuse heaks: töö linnavolikogus ja erinevates seltsides. Veel oli ta hea peremees mitmete oma majade üürilistele, kellede poolt hauale pärg pandi, paljudele pärgadele lisaks.

Perest miskipärast ei sõnagi.

Tõnise ja Leenu poeg Karl Theodor (1893 - 1948) oli tuntud ühiskonnategelane.. Nooruses võttis osa I maailmasõjast, hiljem oli Kohtuministeeriumi nõunik ja Kohtupalati liige, ülikooli õppejõud ja Riigikohtu liige. Avaldas töid kriminaalõiguse alalt. Tema kodumajal Paldiski maanteel on paigutatud mälestustahvel. Kui linna satun, lähen ja kontrollin. Küllap seegi on aadressil Paldiski mnt 3.

Tegelikult tahtsin ma kirjutada hoopis suursugustest nimedest, mis üle-eelmise sajandivahetuse paiku üks suurpere oma kümnele lapsele eluteele kaasa andis. Või mis ma nüüd vassin, päris alguses tahtsin ju kirjutada 1. septembrist 1928. 

Ehk kunagi kirjutan.

...

Liha kaalu peale

...
Ma juba ostsin koju paki verivorsti. Selline tunne, et jõulud ukse ees, peaks kõhtu jõulutoitudega harjutama. 

Seapraad ja hapukapsas... kapsahooaeg pole veel avatud, ja seapraadi pole pole ammu söönud. 

Tarkus tuleb tasapisi. Vikerraadio  Huvitaja saates arutleti toitumisteemal ja soovitati oma lihasöömist piirata, punast liha 100 g nädalas, linnuliha natuke rohkem.

See tähendab, et kui ostan 400 g liha, no näiteks paki tükeldatud guljašši (sest seda ma hiljuti tegin), peaks meile kahele jaguma lõunakraami kaheks nädalaks, ja seejuures kõik muu liha, singid, vorstid, süldid või kotletid, tuleb unustada. 
Vähemasti kaheks nädalaks. 

Vahepeal saab siis muud ka süüa, heeringat ja suitsuräime, lõhet ja forelli. Angerjat. 

30.08.2022

Natuke võiks muidugi kanaliha süüa, aga mõni mees on seda usku, et ainult siga on söödav. Nii et kui mina piirduks linnulihaga, siis seda 400grammist pakki  guljašši võiks tema tarbeks jaguda terveks kuuks ajaks. Tundub nagu võimatu.

Kunagi sai ka siga kasvatatud, oma 100 kg kaalu. No olgu, ütleme, et 50 kg puhast liha ikka. Ühest kilost arvestame 10 nädalat. Kui 100 g nädalas. 

Nii et üks inimene sööks seda siga 500+ nädalat... mis teeb 10 aastat. Meil oli peres siis neli liiget, nii et 2,5 aastat.

No nii kauaks seda siga küll ei jaganud!

Eestlane tarbib liha liha ilmselgelt liiga palju.

Statistika kinnitab seda.

Sealiha 40 kg aastas... see teeb umbes 110 g päevas. Terve nädala ports ju!

Loomaliha 9 kg 

Linnuliha 27 kg 

Niipalju siis ettevalmistustest jõulaegsetele söömaaegadele.

Ja näpuotsaga matemaatikat ;) 

...

Lehvitame!

 ...

Ükskõik kes lapsepõlvemaal lahkumas oli, saadeti ära. Kui suvi sai läbi ja lapsed rongi peale minemas, seisis vanaema aida otsa juures ja lehvitas.  Lehvitas ja pühkis pisara. Sama ka siis, kui nädalavahetus läbi ja noored linna tagasi läksid. Vanaema seisis ja lehvitas. Küllap lehvitas ka vanaisa, aga tema vast trepi pealt kaugemale ei tulnud. Mäletan just vanaema, kes meist maale maha jäi. 

Mõnikord jalutas ta isegi esimese soonikuni. Jäi sinna lehvitama.

Ja mõnikord polnudki nii, et ta üksi oleks lehvitama jäänud.

Kui Pilvi juures käime, siis tema on rõdu peal lehvitamas. See paneb nagu punkti külaskäigule.

Meil suguvõsas ikka kõik lehvitavad. Kui ära saadavad.

Läbi aegade.

Meie käime trepi peal saatmas ja lehvitamas. Tavaliselt teen ma minejatest pildi ka, siis saan hiljem vaadata, mis kell sõiduks läks, ja arvutada, mis kell kodus peaks olema. Siis tean telefonil silma peal hoida, et sõnumit "Oleme kodus" mitte maha magada.

...

Sobib teemasse "100 head asja".

Kuuekümne seitsmes.

Lehvitame!

Jälle üks pooleli jäänud projekt. Viimane postitus oli 3 aastat tagasi. 

Nii et tööpõld on lai!

...

Eesti vanad asjad... kama

 ...

16.04.2017

Seega siis rohkem kui 5 aastat tagasi mustanditesse jäänud pealkiri. Lugesin mingil ajal raamatut "101 Eesti vana aja asja" ja tegin ikka mitu postitust teemadel, mis mind kõnetasin. Mingil hetkel jäi projekt "Eesti vanad asjad" pooleli, peotäis pealkirju mustandites. 

17 sai tehtud!

Kuna ostsin Mardilaadal käies paki kama, siis nüüd on paras aeg see teema välja kaevata ja valmis kirjutada. 

Toiduekspert TM ütleb Eesti köögi kohta oma arvamuse saates "Huvitaja".

Mõned noppeid sealt.

Eesti köök on paras rosolje. Näiteks talupojaköök. Neile saab ette heita vähest loomingulisust toidu osas.  Sealsed toidud olid lihtsad ja robustsed tänapäeva maitsemeele jaoks. Samas oli vana Eesti köök küll vaene, aga tervislik. Näiteks kama.

Kama peetakse meie rahvustoiduks, samas on kamalaadset toodet ka teistel rahvastel.

Raamatus* on kama kohta välja toodud kolm kamaliiki.

Mulgi kama on segu kaun- ja teraviljadest.

Kaerakama.

Herne- või kaunviljakama.

Aga mina sain laadal osta hoopis Kanepi- ja tatrakama. Muidugi oleks kena, kui saaksin ka maitseomadusi analüüsida... aga ei saa. Pakk on alles kinni. Eeltööd tegin küll, peale kanepiseemnete ja toortatra sisaldab see kama veel hernest ja põlduba. 

Kodus on mul veel Rukkikama. Rukis, oder, hernes. See on küll hea. 

Muidu söön ma igasugust kama ja jama hea meelega. Ikka see ehtne talupojaköök ja lihtsad maitsed. Praetud soolapeki lõhnast võin juba kõhu täis saada. 

Aga täna sõin õhtusöögiks ära terve karbi komme, nii et kama jääb mõneks teiseks korraldus.

* "101 EESTI VANA AJA ASJA" (Piret Õunapuu)

...

Küüliku vasak tagakäpp

 ...

Kes kuulas täna Vikerraadio järjejuttu, see teab, millest räägin. 

Tegelikult tahtsin hoopis rääkida nimedest ja nende muutmisest. Sugupuus kaugemaid aegu vaadates  paistab see eriti hästi silma.

Oma vanaisa nime ja kirjapilti olen kuulnud/näinud päris mitmes erinevas variandis. Minu jaoks oli ta terve elu vanaisa. Onu Tiit kõlas ka tuttavalt, nii kutsusid teda need, kes polnud ei lapsed ega lapselapsed. Et miks just onu Tiit, mitte lihtsalt Tiit?  Vanaisa oli 49, kui mina sündisin, ju siis oli ta noortele lähikondsetele täitsa onu juba ;) Ma ei tea, kuidas teda hüüti, kui ta noormees oli, aga praegu on tema  hauakivil hoopis nimi Tiidrik-Jakob.

Vanaema paberite hulgas on alles dokument 1930ndate lõpust, kus kirjas tema uus ja vana nimi. Abielus oli ta selleks ajaks olnud juba kümmekond aastat, nii et see polnud mitte perekonnanimi, mida muudeti. Vanaema võttis endale uue eesnime. Ehk sellepärast, et  tema ristinimi oli mehe suguvõsas juba olemas? Vanaisa vennanaine oli ka Klaara.

Ja Tiiu ja Tiit sobivadki palju paremini kokku!

1930ndad

1959

1960ndate algupoolel

Nad said abielus olla 57 aastat.

Nimejuttu jätkan mõni teine kord, teemaks tuli see seoses igapäevaeluga.... keelatud perekonnanimede nimistu sai täiendusi. 

Ma jutustasin küll eesnimedest, aga küll ma jõuan ükskord tagumiste nimedeni ka ;) 

Natuke teen juba algust.

Nõuka-ajal oli onu ja onunaise passis ühine perekonnanimi vene keeles kirjutatud erinevalt. Ühel oli täht "s" sõna keskel "c" ja teisel "з". Reisil kuskil NSVL-s oli neil raskusi, et ühte hotellituppa saada. Erinevad nimed, pole abielus, kokku lubada ei tohi. 

Mul oli kunagi vastupidi. Juhtumisi oli grupis üks sama perekonnanimega mees, kes polnud mitte minu mees. Meid oleks äärepealt ühte tuppa ja ühte voodisse pandud. Võimalik, et nõuka aeg oli siis juba läbi.

Venelased vist kirjutavad nime nii nagu hääldavad? Mul on nagu meeles. Шекспир? Ma põhjalikumalt ei kontrollinud. Aga vahet pole.

Kui nüüd hommikul kuuldud reisikirja juurde tagasi tulla...

"Hurraaaa Nelli Blaile, hurraaaa!"

Nii lõppes järjejutt "72 päevaga ümber maailma".

Ma kontrollisin üle, kes oli too "Nelli Blai", kuuldud loo minategelane.

Niipalju ma siiski juba teadsin, et kõik see oligi just tema lugu. 

Aga täpsemalt.

Nellie Bly (1864 - 1922), ameerika uuriv ajakirjanik.  

Tegelikult on see varjunimi, mille ta võttis tolleaegse populaarse laulu "Nelly Bly" järgi. 

Tema elu oli ikka tõeliselt põnev ja täis seiklusi. Kõik see mahtus talle antud 58 eluaasta sisse. Ümbermaailmareis, eksperiment hullumajas (ilusa hullu tüdruku juhtum), väljaastumised naiste õiguste kaitseks, lisaks abielu endast 42 aastat vanema mehega. Ka suguvõsa, kuhu ta kuulus, oli päris aukartustäratav.

Ja kui vaadata tema pilti Vikipeedias... milline kaunis naine! Ja milline kaunis riietus.

Mis puutub küülikusse... küüliku vasak tagakäpp pidi õnne tooma.

...

Pole võimalik!

 ...

Pole võimalik, et täna on juba neljapäev!

Pole võimalik, et novembrist on rohkem kui pool läbi. 

Et aasta lõpuni on veel ainult 44 päeva. 

Kui numbritest rääkida.

Peaasi, et seda peagi saabuvat olulist kuupäeva maha ei maga.

22.11.22

Kui tähenduslikest numbritest rääkida.

Mul veel plaane pole, aga mõni päev on aega mõelda. Ainult et see aeg läheb ju nii kiiresti! Päev tuleks enda jaoks kuidagi ajalukku kirjutada ;) 

Sel aastal oli üks huvitav number veel, 22.02.2022.

Õnneks on väike Elli, võttis vaevaks oma sünni päevaga see number suguvõsa kroonikasse kirjutada.

Ma siin ka... pisut nagu korjan lugusid ja pean päevikut.

Vaatasin just oma blogi numbreid.

Avaldatud kokku 1954 postitust. 

Tõesõna, see number oli pisut ootamatu, aga on nagu on, mina midagi ei sättinud, kes teab, see teab.

Kõige rohkem postitusi on olnud 2021. aastal ... 166.

Kõige vähem aastal 2010.... 121 postitust. Poolikut aastat ei arvesta.

Aga nüüd on viimane aeg pingutada, et mitte 14 aasta kõige kasinamat tulemust ei saaks. Seega vähemasti 25+1 blogijuttu võiks veel tulla. Ehk isegi õnnestub, aga kui mitte rohkem, siis vähemasti 100 piiri suudan kindlasti ületada. Rekordit püstitada ei suuda kõige paremagi tahtmise juures.

Tänasest päevast märk ka maha. Märkimisega tegeles ilmataat, mingil hetkel sadas laia lund ja mingil hetkel oli maa valge. Mitte küll enam siis, kui kõnniringil käisime. Siis olid vaid üksikud valged laigud. 

Aga eilses päevas oli juba kevadet.

Või hoopis vananaistesuve?

...

Tegelikult mulle meeldivad mu üles tähendatud päevad. Novembris 2008 olen kirjutanud noorusest ja vanadusest. Loos ära märgitud ämm jõudis isegi oma 95. sünnipäeva tähistada.

19.12.2018

Natuke jäi puudu, et oleks 96 täis saanud.

...

Sõnad võtmiseks

 ...

Sõna saab anda ja sõna saab võtta. Mõnd sõnavõttu on ikka väga huvitav kuulata.

Antud sõna saab tagasi võtta, aga see siis enam pole sõnavõtt.

Sõna saab murda. 

Sõna saab viia ja sõna saab tuua.

Sõnadega saab mängida, sõna on vaba!

Uusi sõnu saab õppida, sõnu on lihtsalt nii palju. 

Eks ole, elukestev õpe on täitsa olemas. Viimase eriala omandasin, kui olin 50+ ja eelviimase vanuses 40+. 

Aga kuni elu kestab, õpin edasi. Hetkel õpin suud pidama. Mida vähem sõnu, seda parem! Eriti hästi see ei õnnestu, ikka ja jälle taban end kellegagi vaidlemast. Või niisama oma tõde kuulutamast. 

Aga ma õpin.

Eile kirjutasin ja siis kohe kustutasin kaks kommentaari, õnneks jõudsin, esimese hooga tahtsin sõnad teele saata.

Üks puudutas üht lauljat, kes juba 15aastasena Eurovisioonile pääses.

Teine puudutas järjejuttu 1984. Romaan, mis kirjutati aastal 1948 ja millest 10 katkendit Vikerraadios ette loeti. 

See on hea, et sõnu saab tagasi võtta. Eriti lihtne on muidugi tagasi võtta sõnu, mis kirja pandud. Neid sõnu saab kustutada.

Uusi sõnu õpin ka. Õhtuleht lisas igapäevaseks ristsõnaks krüptogrammi. Ega ma selle lahendamisega ilma sõber Googlita hakkama ei saa. Tore oleks, kui mõned sõnad kinnistuksid.

Võiks ju meelde jääda, et...

Nikaab on musliminaiste riideese, mis katab nägu 

Gajaal on India koduveis 

Skeleton kelgutamise eriliik

Peamurdmised viimaste ristsõnade lahendamisel siis.

Sõnad on võtmiseks... Tahan, siis võtan sõna. Oma blogis olen just nii sõnakas kui heaks arvan ;) 

Kui tahan, annan sõna, ja kui tahan, võtan tagasi. Kui tahan, siis kirjutan ja kustutan.

Aga mõni kuuldud sõnavõtt võtab sõnatuks.

Sõna on jõud. See lause jäi eile õhtul ETV saates UV faktor kõrva.

Sõna jõud on loodetavasti ka sellel 9 aastat tagasi tehtud fotol. 

...

Kõnelused iseendaga

 ...

Kõvasti ei räägi, mõttes küll.

Kui kõvasti räägiks, oleks kõnelused raadioga.

Täna näiteks rääkis raadio mulle, et maanteedele on paigutatud kaks uut kiiruskaamerat. Üks mõõdab kiirust Narvast Tallinna ja teine Paldiskist Tallinna suunas. 

Loomulikult tahtsin kaasa rääkida.

Ideid mul jagub, ellu rakendamisel võin jänni jääda.

Aga täiendatud uudis kõlaks umbes nii:

Harjumaa kiiruskaamera asub Tallinn-Paldiski maantee xx. kilomeetril ja mõõdab kiirust Paldiski-Tallinn suunal.

Lääne-Virumaa kiiruskaamera asub Tallinn-Narva maantee yy. kilomeetril ning mõõdab kiirust Narva-Tallinn suunal.

Igal õhtul tehakse kokkuvõte, kumma trassi kiirused on suuremad.

Võrdlemine kui edasiviiv jõud.

...

Kohtuotsus

 ...

Lugenud järjekordsest mõrtsuk-koerast, tuli üks aastakümnete tagune lugu meelde. 

Taluperes oli koer, kes lõi hambad kätte perenaisele, kes talle toitu ette pani. Lahendus? Vaja rääkida psühholoogiga, koeraga, perenaisega, loomakaitsjatega, anda aru avalikkusele ja suunata koer parandusasutusse?

Tegelik elu oli teine. Looma omanik, jahimees, lõpetas looma elu põhjendusega, et koer, kes ründab inimest, on ohtlik. Eriti koer, kes ründab oma inimest.

Usun, et õige otsuse tegi. Selles peres oli palju väikseid lapsi.

Eilne uudistes olnud lugu koerte rünnakust on nii õõvastav. 

Tegelikult on mul aastate taga olnud momente, kus võõras hundikoer jalutas meie maja juures ja näitas hambaid, kui julgesin toast välja minna.

Ega ma siis ei läinudki.

Kunagi ammu-ammu olen võõra koera rünnakut ja hambaid ka tunda saanud.

Usun, et hingehaavu mulle sellest ei jäänud, igatahes koerte-hirmu pole ja ihulised haavad ning armid on paranenud

Niikaua on ok, kui koerad niisama koerust teevad või omavahel koeraelu olulisi asju ajavad.

...

Sünge ajalugu

...

Ma jälle vana ajakirjanduse lainel. Otsisin üht, aga leidsin hoopis teist.

Et kohanimi tuttav, hakkasin rohkem lugema.

Minu lapsepõlve järv ka loosse segatud! 

 24. september 1926 "Järva Teataja"

Järve kohta ütles artikkel, et tähendatud järv on võrdlemisi suur, soiste kallaste ja väga sügava muda põhjaga ning asub A valla piiri lähedal metsa sees.

Minu lapsepõlve muinasmaa. 

Mäletan lapsepõlvest juttu hobusest, kes järveserva soisel kaldal läbi vajus ja peaaegu et ära uppus. Võõras hobune oli olnud, meie omad käisid abiks päästmas.

Aga see oli hilisemast ajast, ajalehe artikkel on kirjutatud 14 aastat enne seda, kui minu vanavanemad sinna elama asusid.

Ja alles üksjagu aastaid veelgi hiljem ilmusin mina sinna metsa sisse, sügava mudase põhjaga järve vahetusse naabrusesse.

Aga see on hoopis teine lugu.

Ajalehes on juttu mõned kilomeetrid kaugemal elutsenud tegusast tegelasest, kes erakliku järve oma viimseks puhkepaigaks valis.

Seoseid artiklis kirjas olnud nimedega leidsin veel. 

Pole midagi öelda, maailm on väike, Eesti lausa tillukese.

Ja aeg 96 aastat tagasi polegi niiväga ammune.

...

Mind on märgatud

 ...

11.11.22 *

Pärast suvist äpardust, kui oma pangakaardi kauplusesse unustasin ja olin sunnitud järgmisel päeval talle Kuressaarest Liivale järele minema (õnneks kaasa oli nõus sõitma), hoiab keegi mul silma peal. Täna näiteks Tapal Konsumi kassas proua (ja tõesti, ääretult sümpaatne proua) manitses, et ärge pangakaarti unustage. Mitte et see mul plaanis oleks olnud, aga ikka olin väga tänulik.

Ja teisipäeval, Tallinnas Järve Selveris, nii armas tädi, kes kassajärjekorras mu taga seisis, ütles ka, et teil veel kaart siin. Tänasin, ja ei hakanud ütlema, et tegelikult oli kaart mul hetkel meeles.

Kui veel tagasi mõtlen, tuleb lähiminevikust mitu juhust meelde, kus mind hoiatatakse, et ära pangakaarti unusta! Nad just nagu teaks, et mul on see kombeks.

Nii ma siis nüüd arvan, et mind on märgatud ja kaitseingel käib õlale koputamas. 

* ei saa ju jätta sellist kuupäeva üles tähendamata! Ehk toob õnne...

28.08.22

Aga pilt on tehtud Kuressaares päeval, kui oma kaardi kaotasin. Tegelikult oli jälle üks kena kassapidaja, tema jättis Messingeri teate, ja seda enne, kui ma ise jõudsin kaardi kadumist tuvastada. Päästis mind ehmatusest.

...

Kleptomaan

 ...

Kui nüüd tõde tunnistada, siis hoolimata minu ideaalsest iseloomust, mõned vead mul ikka on. Kipun neid unustama, aga kurb küll, aeg-ajalt tuletab elu meelde. Näiteks täna.... lähen mina mõisa oma pisipilte kokku korjama, ja jälle meenus! 

Joonlaud!

Juunis, kui näitust üles panin, avastasin kodus, et olin kunstiõpetaja Kersti joonlaua endaga kaasa toonud. Ilus joonlaud on, kenasti K täht sisse kraabitud.

Ok, minu nimi algab ka K tähega. 

Aga see selleks, mul on kodus mõned võõrad joonlauad veel. Need sellised vanaaegsed, puidust. Ühel nimigi peal, Marit. Ja hind ka... цена 0.06 руб. Ime pole, et vanaaegne, tüdrukuga puutusin kokku 25+ aastat tagasi.

Teisel puidust joonlaual on peal nimetähed, M.K. ja hind... цена 0.25 руб

Seda tean ma ka, kes see M.K. on. Hea kolleeg peaaegu 30 aastat.

Iga kord, kui sahtlis sobrades mõni neist joonlaudadest näppu satub, tunnen piinlikkust.

Oleks siis ainult need, mingi puidust kolmnurk on veel. Kiri peal, nime pole, on ainult number. NR 214, see maha tõmmatud ja NR 370 asemele kirjutatud. Mina pole oma inventari kunagi nummerdanud, aga kuskil kellelgi on kindlasti puudujäägid. Õnneks mitte nii ohtlikud kui relvalaos....

Aga nüüd, kui ma julguse kokku võtsin ja sellest avalikult siin kirjutan, hakkas kohe kergem. 

26.08.2022... Üks suvine sirgjoon Kablis... ilma joonlauata 

...

Rahvajutud

...

Vaatasin, et mul mustandites 270 alustatud postitust. Mõned aegunud, mõned liiga isiklikud, paljudest ei saagi aru, mis nad täpselt on. 

No see vähemasti valmis kirjutatud, eelmise aasta septembris. 

Tehtud tööd ei saa ometi kaotsi lasta minna! Pilt juurde ja teele!

Pilt seostub tänase päevaga.

Mardipäevaga siis.

Mardipäeva juurde kuulub tammumune, rohmakas tantsimine ja ülespoole hüppamine.

Sümboolne marditoit on hani või mõne muu linnu liha.

Tegusat mardipäeva kõigile!

 ...

Vana ajaleht Tapa Teataja.

Kunagised klassivennad saavad kokku.

"Oled sa kuulnud, Marit olla abiellunud! Ei tea, kes see juhmakas küll oli, kes ta lõpuks ära võttis!?"

"Lõpuks? Me abiellusime juba paar aastat tagasi."

...

Vana ajaleht.

Miks sa oma vana tunnistuse ära põletasid?

Poiss läks kooli, hakkab äkki tunnistusi võrdlema.

...

Kena proua, kas ma tohin teid eesnime pidi kutsuda?

Miks mitte! Ehk lubate teie, et ma end edaspidi teie perekonnanimega nimetan?

...

Homme läheb Lilli välismaale viiulimängu õppima. Ta sai stipendiumi.

Oi kui tore uudis! Kas riik maksab?

Ei. Naabrid.

...

Ühes Harjumaa mõisas, giid tegi nalja!

Mida rohkem sa kaalud, seda raskem on sind ära röövida. Võtke palun kooki!

...

Lihtne ja oluline

 ...

Käisin eile raamatupoes. Tallinnas. Meie kohalikus pealinnas raamatupoodi enam pole. 

Ikka juba aastaid. 

Selveris ehk on kõige suurem valik, aga seal mul raamatuid sirvida ei meeldi, kas jään kellelegi käruga jalgu või siis liigub mõni teine ostja oma käruga. 

Ja jääb mulle jalgu. 

Raamatupood on imeline, ostjaid seal eriti pole (ime siis, et kohalik kauplus ära kadus), kärusid ka mitte. Piletit lunastama ei pea, kuigi astusin sisse ainult selleks, et vaadata. Sirvida raamatuid, nautida nende lähedust. Parem kui väljanäitusel või muuseumis.

Võiks ju ka raamatukogus, aga poes meeldib mulle palju rohkem. Ehk sellepärast, et poes ei pea ma valima ega otsustama. Kuklas ei tiksu mõte, et tee nüüd kähku. 

Poes ma suhtlen raamatutega.

Raamatukokku peaks minema teadliku inimesena, kodutöö tehtud ja nimekiri kaasas. Kui neil kohe ei ole pakkuda, on võimalik jääda ootenimekirja. Ja kohalik raamatukogu saab naabritelt raamatu laenuks tellida, kui huvi välja näitan.

Aga see pole see pole see. Poes tekib mul raamatuga teistsugune kontakt. 

Eile veeretasin näppude vahel kahte raamatut.

Nii palju kui kandilist asja veeretada annab.

Andrus Kivirähk "Mälestused"

Lauri Räpp "Lihtsate asjade tähtsus. Tähtsate asjade lihtsus"

Sirvisin ja lugesin.

Ma ei ostnud kumbagi, aga mõttes panin ostunimekirja, lihtsad asjad mulle meeldivad. Mälestused ka.

Täna lugesin luuleraamatule kirjutatud kriitikat, aga see mind ei häiri. Mina olen mina, pole oluline, kas mulle oluline on oluline teiste jaoks.

Aastaid tagasi lugesin palju luulet. Nüüd... mõnikord.

Aga täna kuulasin üht vana saadet Vikerraadios... "Sada Eesti mõtet"

Juhan Liiv.

Ja siis lugesin.

Ja nõnda on lugu ka Eestis
ja nõnda on elu kiik:
ükskord — kui terve mõte —
ükskord on Eesti riik!

Kas aastatuhanded mingu,
siis vast see haiget ei tee,
et suurte rahvaste kõrval
on vaba ka väikene.

...

Teine Juhan täna veel.

Juhan Viiding. Vähemasti siis on Juhan, kui laulab või näitleb. 

Minevikus pigem. Juhan laulis ja näitles.

Kui kirjutas, oli Jüri.

Täna tuli Vikerraadios laul.

ma alles noor, kuid ühest-teisest väsind...

...

ka doomino ei paku mulle lusti

sest ma ei tea kes ründab laua alt

neis kivides näen hauakive musti

mis pandud maha juba jäädavalt

...

Lõpuks loevad need, kes jäävad. Ja jäävad need, kes loevad... mõte raamatust "Lihtsate asjade tähtsus. Tähtsate asjade lihtsus"

November 2015

Kuigi, nii lihtne see nüüd ka ei ole.

...

Ilmateade

...

Ega tali taeva jää, aga 100 aastat tagasi tuli talv ilmselgelt liiga vara. 

Eriti hull lugu, kui oktoobrikuine lumi tuleb ja jääb. 

1922. aastal oli Virumaal talve tulek nii varane ja ootamatu, et mitmel põlluharijal alles kartul maas. 

Kaja, nr. 260, 6 november 1922

Kui nüüd oma pilte vaatan, siis tõesti-tõesti, on meilgi neid varaseid lumesadusid olnud.

Saan vaadata ja  näidata aega 10 aastat tagasi.

Siis tuli ka juba oktoobris lumi maha... aga sulas mõne päevaga jälle ära.

Hetkeks siiski oli talv.

27. oktoober 2012

Täna tulime Tallinnast.

Ma olen väga rahul, et ei ole vaja korrata lauset 100 aasta tagusest ajast: "Lumetee on igal pool üsna kena ja võib reega igasuguseid koormaid vedada."

Ei mingit lund!

Ei ühtegi rege!

8. november 2022

Täna oli nii, et hommikul sadas vihma, aga õhtuks tuli päike välja. Õhutemperatuur oli 10 kraadi ligi.

Mardipäeva-kandi ilmadest läbi aegade ja läbi rahvatarkuste rääkis Vikerraadios Reet Hiiemäe 9. novembri saates "Miks on nii? Mardiilm." 

Ma jõudsin oma ilmajutu kirjutamisega ette ;) 

...

Erinevused rikastavad

 ...

No näiteks, vaatame pühapäeva õhtul telekat, pult kaasa käes. 

Et mida me siis vaatame? Kui pöörata pilk saatekavale ja valikutele, tuleb tunnistada: mina tantsida ei oska. Pole kunagi osanud. Aga kui mina sündinud puuhobune, siis kaasa vastupidi, oli nooruses tõeline tantsulõvi.

Kui erinevustest rääkida. 

Ja saadetest, mida tv pakub.

Loogiline oleks, et pühendume "Tantsud tähtedega" vaatamisele, aga võta näpust!

Tantsusaadet me ei vaata, kuigi pult kaasa käes.

Või just sellepärast ;)

Võimalik põhjus, et mulle meeldib Jüri, kaasale aga mitte.

Kui erinevustest rääkida.

Aga pole hullu, ka laulusaade on hea meelelahutus, kuigi lauljate võimed ja oskused on selles saates piirist piirini. 

Mina ju ka laulda ei oska.

Erinevused rikastavad ;) 

...