Fotojaht: sassis = segamini

...
Minu jaoks pole miski vaev elamine sassi keerata.
Midagi otsides...
või midagi huvitavat leides...
midagi tehes... või mitte-midagi-tehes
Mõni sassis mind üldse ei sega.

Sassis laud...


või sassis põrand...

...

Aga segi pööratud mets... see segab küll...


...
Teised sassis
...

Rahulolu ja rahulolematus

......

Pigem ikka rahul olla. Nagunii midagi ei muuta ei saa.
Täna oli jälle külm... aga peab vist rõõmustama, et ainult külm, homme pidi juba tuul ka platsis olema.
Poodi ei jõudnud... aga see eest leidsin kodus ühe külmetunud leiva, ei pidanudki tuttava koera jaoks kõrvale pandud kontsude kallale minema.
Ja veel leidisin pooliku hapukoorepaki, millest tegin pannkooke. Väga head olid... aga kõht sai liiga täis, nii et rõõmustada nagu kah pole põhjust. Pigem rahulolematu.
Aga et kenasti sain koju... st et jõudsin õigel ajal transpordivahendi juurde ja lisaks mahtusin peale ka. Kõik klappis.
...
No ja siis eile... esiklapsel oli sünnipäev. Pidusse selle külmaga nii kaugele ei kippunud, aga tore sündmus ikka. Ainult et... kui oma vanust ma nagu ei salga, pigem ütlen aastakese rohkem (igaks juhuks, kui arvutada ei viitsi, siis umbes, ja parem juba vanem kui et mõni pärast järeldab, et ma ennast nooremaks valetan).

Aga poja vanus... no ma ei saa ju iga kord seletada, et ma ikka suht noor ema olin.

Poja siis 30+x aastat tagasi... Tallinna Keskhaiglas.

...
Ja minu fotograafia-alased teosed sellele järgnevast perioodist...

...

Üks paraadfoto (päris-fotograafilt) lõpuks ka.
Palju õnne (eilsele) sünnipäevalapsele!

Uskumata, et sellest juba nii palju aastaid möödas on...
...

Kraadiklaasimängud...

...

Ehk siis katsed toatermomeetriga keset kõige tõsisemalt võetavat kütteperioodi...


Hommikul oli toas 17 kraadi, aga kui päeval kardinad eest ära vedasin ja päike sisse hakkas paistma, kerkis näit isegi 23 kraadini... et siis varsti jälle kiiresti kukkuma hakata.

Nüüd on ahi köetud ja ahju (ja arvuti) kõrval on sooja 22 kraadi... mis oleks iseenesest hea tulemus, kui jalad ei külmetaks.
Aga et jalad külmetavad, selles on süüdi külm põrand. Testimiseks tõstsin termomeetri jalgade kõrvale, kusjuures jalad on vaiba peal, aga termomeeter paljal põrandal. 13, 5 kraadi, polegi paha, tuleb lihtsalt teine paar villaseid sokke veel peale tõmmata.

Voodinurgas (kuhu ma varsti oma pea panen) näitas 15 kraadi. See teeb mind veidi murelikuks, fakt on see, et järgmise 9 tunniga see näitaja pigem langeb kui tõuseb. Üks öö juba mässisin saunalina ümber pea, kui keset ööd peanupp kahtlaselt külmetama hakkas. Täna peab vist kohe mütsi valmis vaatama.

Edasi teistesse ruumidesse. Köögis on pliit ja puhur päev otsa kordamööda sooja tootnud. Hetkel on mõlemad küll väljas... enne öötööle rakendamist (et ohtlikus uksealuses olevad veetorud ära ei jäätuks). Jahtumiseks ruumi on, sest suure küttetöö tulemusel on köögis täitsa arvestatavad soojakraadid sees (16), aknapealne napp 6 pügalat tekitab muidugi kõhedust. Aga ei midagi ootamatut, sinna jahedasse tõstetud hapukapsapakk oli paar hommikut tagasi poolenisti ära jäätunud.

Soojus siis testitud... et see külm periood ikka meeles püsiks.
Ja verandasse puud tassitud... et kas saab kuu lõpuni hakkama või ei saa...
...

Kus ma olin... meem selline

...
Aitäh, sjgelle!
Esialgu mõtlesin küll, et midagi pole meeles.
Aga kui natuke rohkem mõtlesin, siis üht-teist tuli ikka meelde ka.

Nii et meem mälu kontrollimiseks :)

Kirjuta, kus olid sina kui....

( kust selle uudise kuulsid, mida tegid, kui ...)

Kummaline, et nende asjade juures ei meenu pisiasjad, meenub tunne, mis sees oli.
Kui üldse meenub.

1. esimene inimene astus kuule 21.7. 1969
Uudist kuulsin läbi "Ameerika Hääle", kas nüüd otse või läbi isa suu kaudu. Tõenäoliselt otse, sest mingil ajal oli mul uudis paberile kribatud ja sellest hiljem klassi seinalehele artikkel kirjutatud. Klassijuhataja tõmbas punasega joone alla väljendile Eesti aja järgi kell ...., ise kommenteeris, et meil kehtib Moskva aeg. Aga artiklit ära ei korjanud, usun, et nii mõnigi luges selle läbi just tänu punasele joonele :)

2. John Lennon mõrvati 8.12.1980
ei mäleta.
3. Tshernobõli aatomielekrtijaamas plahvatus 26.4.1986
Tuttav rääkis, mida ta elukaaslane Soome uudistest oli kuulnud. Haritud mees kommenteeris veel veidi põhjalikumalt.
Tunnet mäletan - oli üsna õõvastav.

4. Balti kett 23.8. 1989
Ei jõudnud kohale. Märk oli maas, kuhu peab, aga läbisõitev linn oli masinaid umbes täis. Nii me siis bussirahvaga lülitusime ketti täitsa vale koha peal. Algul oli paanika (et ei jõua), pärast oli ikka võimas tunne küll.
Suurem poja oli Tallinna-vanaemaga Kaarli kiriku juures, aga kus pisi-poja... ei mäleta.

5. Estonia uppus 28.9.1994
Hommikul raadiost esimeste uudistega. Esimene kord ei uskunud, tundus võimatu. Arvasin, et kuulsin valesti. Aga siis ikka uuesti ja uuesti. Väga jube tunne oli. Hirm. Et kes tuttavatest või lähedastest võis laeva peal olla.

6. Diana suri 31.8. 1997
Eriti ei mäleta. Kahju oli kindlasti. Matuseid vaatasin, nagu muinasjutt.

7. saabus aasta 2000
ei mäleta.

8. toimus terroriakt World Trade Centerile 11.9.2001
Tulin töölt koju ja noorem poja ütles - algas III maailmasõda.

9. Michael Jackson suri 25.6. 2009
ei mäleta

10. milline uudis jäi meelde elisest päevast või mida tegid eile?
Olin saatjaks neljale vahvale noorele, mingi projekti-üritus kohalikus pealinnas.


Õhtul nautisin reede õhtut. Parim aeg nädalas, seda ei saa ometi mingi tegemisega ära rikkuda...
...
Kirjutamissoovitus osalisele... ja kõigile, kes suudavad veel meenutada :)
...

Fotojaht: vaatame üles...

...
Just.
Vaatame üles...
ja mida me näeme?

Üks kirikutorn

...

Üks vaatetorn

...

Üks majakas

...

Üks elektriliin

...

Üks Eiffel

...

Üks Solaris

...

Ja lõpuks üks vaatleja ...

...

... ja teised vaatlejad.
...

Aga talved on meil külmad...

...

Sõbrants tundis huvi, et kuidas siis talviste ilmadega elamine on.
Olin sunnitud tunnistama... külm on. Et kui õhtust lõunauinakut tegin, hakkasid sõrmed külmetama, kuigi ahi oli köetud. Soojus lihtsalt kaugesse nurka polnud veel jõudnud.
Ja et hommikul oli vannitoas 12 kraadi. Seda sõbrants ei uskunud. Ega ma ise ka hästi, lihtsalt pakkusin. Igaks juhuks õhtul kraadiklaasiga kontrollisin, oli 8. Ime siis, et hommikul külm pesta oli.

Aga tegelikult, ma olen ikka juba varasest lapsest saati karastatud. Oma esimest kodu Pärnus mäletan, mõnel hommikul oli köögis ämbris veel ikka jää peal. Ja kui elektrit ei olnud (miskipärast mõnikord ei olnud), siis sooja vett teha ei saanud ja ajutine lapsehoidja tädi Ats käskis mul külma veega jalgu pesta.
Prrr.... siiamaani mäletan...
...

Kuidas vanust testida...

...

Hommikul oli mul juba täiega hirm, et olengi saanud vanaks... bussipeatusesse jõudsin oma 5 minutit varem kui bussiaeg kukkus. Mina, kes ma tavaliselt olen sunnitud minema kas joostes (halvematel päevadel) või pooljoostes (parematel päevadel).
Õhtune minek rahustas pisut maha... et jälle pooljoostes.
Ja jäin maha.
Siin poleks muidugi jooks kah aidanud, sest vähe sellest, et aeg kukkus, transpordivahend oli ääreni täis, nagunii poleks mind peale mahutatud.
...
Aga et niimoodi viimasel minutil... tuleb tunnistada, et läbi aegade mõned korrad olen mõnest liiklusvahendist ikka päriselt maha ka jäänud. Seda ei pane keegi lähedastest imeks, vastupidi, isa alati imestab, et ma peale jõuan.

Ma ei tea, miks see nii on. Niipalju kui ma oma ema või vanaema mäletan, olid nemad alati sellised, kes vara peatusesse jõudsid ja seal leplikult pikalt ootasid. Siis ma arvasin, et see on nende kõrgest vanadusest tingitud.
Mind pole aeg parandanud.
Parem jään mõnikord maha kui et igakord ootama pean.
Seda enam, et isegi mahajääjad jõuavad kenasti koju.
Või kodulähedale.

...

Talv siinsamas... ikka veel

...
Tänane ilm oli küll selline, et kui juba nina välja pistsid, siis enam tuppa minna ei raatsinud.

Ja mets oli ka ilus.

...

...

...

...

Fotojaht: pea + kate

...Ühe kaetud pea leidsin.
...

No ja need kaks, kes mõõtu võtavad, et kumma pea on kaunimalt kaetud...

...
Teised pead ja katted.
...

Raske lapsepõlv

...

Mul on vist tõesti raske lapsepõlv olnud, sest kuidas saab üks helge lapsepõlvega inimene nautida selliseid toite nagu mina naudin.
Leidsin potist (väliskoridor) peotäie keedetud (külmunud) makarone. Juba x ajast... aga nagu öeldud - külmunud. Vale oleks öelda, et nad isuäratavad välja nägid.
Tõstsin kööki sulama, enne üritasin pudrunuiaga veidi pehmemaks saada.
Hakkisin 2 keskmisest suuremat sibulat ja 3 prisket küüslauguküünt peeneks, pannile õli... ja hautamine. Siis need poolsulanud makaronid juurde.
Asi oli tasakaalus, st et makarone polnud oluliselt vähem/rohkem kui sibulat.
Siis näpuotsatäis külmutatud koduaia (mitte oma kodu) tilli.

Mul oli tõeliselt kahju, et makarone rohkem polnud, sibulat oleks jagunud.
Mitte et ma kõhtu poleks täis saanud, aga jumalast hea oli.
Homme keedan ja panen (sügav)külma järgmise potitäie, pakist makaronidest peaks jaguma terveks nädalaks.
...
Kui ma veel laps olin, oli Telliskivi tänaval turg. Mäletan, kuidas ema saatis mind turule, et ostaksin 200 g pekist liha. Tädi ei saanud aru, et muidu kõik tahavad taisemat, aga ema tegi ahjukartuleid. Usun, et see oli ka suht odav lõunasöök. Ja maitsev. Ja toitev.
Eks need valed toituimisharjumused nii tulnud ongi.
Alguse tegi juba vanaema, kui ma miski 2 aastat vana olin ja mind maale viidi. Ta jootis mind rõõsa koorega, seni kuni ma kärna läksin ja kohalik tohter ära keelas.
Õnneks ma kärna enam ei lähe.
Lausa koort muidugi ei joo ka.
...

Päris talv

...
Sel talvel ei pea talve mängima. Päris talv on.
Lumi on. Pakast on.
Lumevaikus... piltidel

...

Ligi 30 aastat tagasi...

...
Aasta siis oli 1980

29. oktoobri kuupäevaga ja neljakümne vähem/rohkem tuntud nimega kiri oli kui märguanne - me oleme olemas, meie ei mõtle nii, kui valitsev ladvik arvab meid mõtlevat.

...

Ma mäletan, kui oluline see kiri tollel ajahetkel oli.
Nende jaoks, kes alla kirjutasid. Ja nende jaoks, kes lugesid ning sama moodi mõtlesid.
Wikipeedia ütleb, et tegemist oli katsega astuda avalikku dialoogi võimuga.
Katseks see jäi.
...
Kui võim naudib võimu, siis ta dialoogiks valmis ei ole. Läbi aegade niimoodi... vähemasti mulle tundub nii.
...
Aga see kiri oli oluline, küllap nii mõnigi mõte sai just selles kirjas selgeks mõeldud.

...

Elu koosneb pisiasjadest

...

Pisiasjad, mis sageli on naljakad.

Lund on ikka tõeliselt palju. Lumelabidaga rajasin tee prügikastini, oleks võinud ju rööpaid mööda ja ringi minna, aga mõnus töö see lume loopimine. Kui liiga palju ei ole.
Mulle meeldib, kui on parasjagu.
Aega.
Mõistust
Raha.

Lumeloopimist.

Ja nii kaua, kui ise arvan, et on parasjagu, on kõik korras.

...

Lõpuks oli vaja kuidagi ära märkida lumekihi paksus. Algul mõtlesin, et naabrimehe 2liitrine “Sarvik”. Aga see polnud hea mõte, naabrimees nägi ja pidin tagasi andma. Õnneks oli aastavahetusest tühi šampa-pudel, aitas seegi.

…

Kahjuks pean tunnistama, et raha fotol ei kuulu minule. Valeraha pole ta ka mitte, et tehtud ja kuivama pandud. Oli ühiskondlik raha minu käes, aga veepudel kotis imbus läbi.

Puhur on asendmatu.

Temaga saab raha kuivatada. Või näiteks külmunud torusid lahti puhuda. Kui mul veel puhurit polnud, keerasin elektrilise soojenduskoti ümber toru, toimis ka hästi. Sõbrants lasi veekeeduspiraali külmunud kuivkäimlasse (olles eelnevalt sinna ämbrijagu vett kallanud), sai ka hakkama. Mulle meeldib, kui inimene loov ja loominguline on. Ja seejuures naudib ka seda, mida teeb.

...

Reede õhtul saatsin ämma vanni… likku, pessu, misiganes. Aga pahasti sai ajastatud, teles tuli Aunaste saade, ja niipalju kui ma aru sain, läks seal üks tädi ennustaja juurde. Ämma sain küll kööki, aga vanni minemast tõrkus. Ütles, et tema peab enne selle ennustaja juures ära käima, aga ta ei mäleta, kus toas too mees teda ootab. Lubasin, et ennustaja tuleb homme jälle (kordussaade) ja ämm rahunes maha.

...

Ja täna leidsin oma kadunud küüslaugu üles. Otsisin juba mitu päeva, poolik küll, aga kopsakas, ja suurem pool jäi ikka alles. Olin kõik võimalikud ja võimatud kohad läbi tuustinud ja pere igaks juhuks üle nuusutanud.

Täna tuli selle sodi seest välja, mis prügikasti sai viidud. Rõõmu kui palju… ja heameel ka, et otseselt kellelegi süüdistust ei esitanud.

…

Asjad jooksevad kokku

...

Kõhedusttekitavalt jooksevad elus mõnikord mõned seigad kokku.
Mõtled kellelegi... ja siis ta helistab.
Vaevab mõni probleem... ja vastilmunud ajakirjast leiad analüüsi ja soovitused just sellega tegelemiseks.
...
Kusjuures, mina kuulun sellesse seltskonda, kes selgeltnägijate saadet ei vaadanud.
"Nõia" juures olen korra käinud, usun, et oma 25 aastat tagasi. Oli selline paks naine Läti piiri lähedal, ma isegi ei mäleta, kas siin- või sealpool piiri. Õnnistas suhkru (või hoopis või?) ära, seda tuli siis tasapisi tarvitada. Ei mäleta sedagi, miks me tookord sinna läksime, meie ja sõtse pere. Aga omamoodi põnev seiklus oli. Loodetavasti saime ka oma hädadele abi, misiganes nad ka poleks olnud.

...

Aga asjad jooksevad mul kokku. Tühised pisiasjad, aga ikkagi. Kui 2. jaanuaril (laupäeval) klõpsasin sõbrantsi juures foto ajaloolisest leiust, mis neil remondi käigus mitme tapeedikihi alt välja tuli - "Päewaleht"aastast 1934 ja tükikesed ka tolleaegset tapeeti -


siis kaks päeva hiljem - ehk järgmises "Eesti Päevalehes" ilmus lugu sellesama ajalehe vanadest ja veel vanematest aegadest. Päevaleht 105.


Just siis, kui mul asja vastu huvi tekkis. Kui meenutasin, et minu lapsepõlvekodus käis "Noorte Hääl" ja "Rahva Hääl". Mingil ajal ka "Sirp ja Vasar", "Õhtuleht", "Täheke" ja "Säde".
Veidi hilisemal ajal "Nõukogude Naine" ja "Sotsialistlik Põllumajandus" ja "Za Ruljom".
Ja siis see leid.


Ja siis värske ajaleht.


...
Lehtedega on nagu on.
"Noorte Hääl" maksis 2 kopikat ja "Säde" ühe kopika. Päts leiba oli 14 kopikat - samas hinnas 7 ajalehega. Nüüd on "Päevaleht" 18 krooni. Kes loobub ostmisest, saab pätsi leiba, heal juhul isegi kaks.
Aga mulle meeldib paberkandjal lehte lugeda. Seepärast tellin, kui sobiv pakkumine on.
Seni on olnud.
...

8ndal 8 kuud vanaks...

...

Kui me kaasaga eile õhtul veini limpsisime, tuli ühel hetkel vajadus tõdeda, et kui juba, siis mis põhjusel.
Loomulikult tuli põhjus meelde ka. Siis kui kuupäev meelde tuli. Sest iga kuu 8ndal saab üks pisi-piiga kuu aega vanemaks. Nii juba tükk aega, alates 8. juunist.

Või siis alates 8. maist, kui algas tema ajaarvamine.

9-päevane tibu on tänapäeval juba täitsa suur laps.
...

Esimesel sünnipäeval on juba seelik ka seljas.

Juunis... tibu juba kuu aega vana...

... ja päris uudishimulik ilmakodanik.

...

Juulis reisiti juba ringi...

Reisiväsimust välja puhkamas...
...

Tere, tibu... 3,5 kuud vana!

augustis...
...

Esimene suur ja tähtis sünnipäev... poole aasta juubel.
Silm särab ja lõug läigib... teadagi, miks :)

8. november
...

Mida nüüd ehiks... et kuuske veel pole, ehk siis pärlitena kaela...

vanust juba 7 kuud ja 6 päeva...
...

2. jaanuar... mõni päev veel puudu ja 8 kuud täis!
Aga miks nii rõõmus?
Teadagi... emme sünnipäev ju...

...

No ja eile siis saigi 8 kuud täis!
Palju õnne sünnipäevaks!
...

Fotojaht: töö kiidab tegijat...

...
Tegelikult oli fotojaht vist natuke teise sõnastusega, aga vahet pole.
Minu piltidega haakub nii paremini.
Sest väikesed ametimehed on lihtsalt kiitust väärt.

...

Küpsisetort sai valmis... vaja näpud puhtaks saada.

...

Kartulisalatiga läheb veel aega...

...

See amet nüüd küll meest ei riku :)
...