Pildid läbi akna

...
Kui ikka ilus väljavaade, siis sobib ka läbi akna pildistada. 

Mõnikord polegi muud võimalust.

Kui autos sõidad.

Õues sajab vihma.

Või lihtsalt laiskus on nii suur.

Mõnikord on läbi akna huvitavamgi.

Teatavasti võib üks pilt öelda rohkem kui sada sõna!

Loomulikult räägivad nad eeskätt minuga.

13.september

13. september

7. september

12. september

23. september

12. september

Homme on septembri viimane päev...

...

Molutada või mitte molutada

...

Kuna Hennoste ütles, et vähem vahtu ja selgem mõte, ma oma kokkuvõtet ära ei saatnud. Mulle ikka meeldib, kui on natuke vahune :)

ERR kinnitab, et seekordne kokkuvõttevõistlus "Tuum" toimub juba kaheksandat korda.

Algne tekst on siin.

Sõnu sain täpselt täpselt kakssada, ja miks mitte mõnusat elustiili kiita!

Siin siis minu kokkuvõte A.K. arvamusartiklist.

See lugu on molutamise õigustamiseks. 

Juba meie esivanemad on avaldanud arvamust: inimene pole masin, töö pole jänes ja inimene ei pea olema orav rattas. 

Aga miks üldse õigustada?

Molutamine on tegevus, mis väärib ülistamist!

Kahjuks ei  taha paljud inimesed seda mõista, miks muidu elavad nad elu, kus iga minutki peab olema tööga täidetud. Võimalik, et nad isegi naudiksid oma pidevat sebimist, kui selleks vaid aega oleks, vaevalt jagub neil võhmagi, et lõpptulemusega rahul olla.

Teistele on oluline, et iga väiksemgi töö oleks kui rosin päevas. Võimalus mõelda, laadida ennast, koguda ideid ja energiat ning tunda, et igasse päeva mahub õhku hingamiseks. Seda tunnet saad omada, kui oskad molutada. 

Võib ju öelda, et iga amet ei anna molutamiseks võimalust. Nii see on, aga aega enda tarbeks võtta saab õppida. Abiks on oskus öelda "Ei", isegi ütlemine "Ei viitsi" sobib, sellega annad endale aega lebotada, lugeda, tukastada, niisama väljas ringi loivata.

Või võtame puhkepäevad või puhkusepäevad.

Selle asemel, et rabeleda aias, remontida kodu, külastada kõiki suveetendusi, kasuta aega puhkamiseks.

Lihtsalt moluta.

Turismireisilgi, istu tänavakohvikus, vaatle ja naudi, ära torma arutult mööda vaatamisväärsusi.

Ja kui jääb aega üle, käi mõnes huvipakkuvas muuseumis.

Elu tasub mõnuga võtta, molutamine annab selleks vajaliku aja ja distantsi.

 ...
Sobib teemasse "100 head asja".
Kuuekümne kuues.
Molutamine.
...

Suvi ongi läinud

...
Võiks ju märgi maha panna.
Enam meil ei ole suve.

Lahkus meie juurest esmaspäeval kell 10.50

Suvi läks kui unenägu... midagi ma kooliajast ikka mäletan!
Kusjuures, tegelikult mäletan pigem seda, et suved olid pikad. Päevad ja nädalad, kõik olid pikad.
Mulle ei meeldi, et nüüd aeg nii kiiresti on edasi hakanud liikuma.
Päevad, nädalad, kuud.
Ja aastad.

Siin kiire järelhüüe suve viimastele päevadele.
Vaataks üle mõned hetked ja mõned pildid.
Mõned olulised olemised ja toredad tegemised.

Kõigepealt nimepäevad. Et ma alles eelmise nädala keskel uue kalendrilehe ette keerasin, sai üht koma teist maha magatud.

Nimepäevad näiteks.

See kõige tähtsam, vanaisa nimepäev, oli siis veel olemata. Seda ma tähistasin: lugesin läbi kirja, mis vanaisa 70 aastat tagasi oma 20-aastasele tütrele oli kirjutanud.

Küll aeg lendab, nüüd olen abielus ühe vanaisaga! 

Rääkimata sellest, et ise sama pika staažiga vanaema olen.

Vanavanemate päev oli septembri teisel pühapäeval. Siis ma olin kodust ära, aga õnnesoovid ja kingitused jõudsid kohale.

Et õnne kauemaks jaguks, tegin oma SB-sse väikese kokkuvõtte.
Postituse... et kaasaegsemalt kõlada ;)

...

Mõned lähedaste sünnipäevad. 

No umbes nii, et onupoja naine ja onutütre mees.

18.sept ja 19.sept.

Urmas usub ka numbrite maagiasse, 19.09.19 kõlab loomulikult maagiliselt.

Pildi autor on sünnipäevalaps.

Urmas siis.

18.09.19 kõlab teistmoodi huvitavalt.
Tütrekesele käisime ise lilli viimas.

Pilt on ühest pisikesest sünnipäevalisest.

Kass-robot... kui ma nüüd õigesti mäletan.
...

Laupäev oli Türgi-teemaline. Lapsed tulid reisilt ja jagasid muljeid.
Kingitusi ja maiustusi jagasid ka.

Seda takku, mis sulab suus ja maitseb kui halvaa, tarbime edukalt veel mõned päevad ;)

Seni kuni jagub.

...
Pühapäeval tähistati rahvusvahelist ninasarvikupäeva.
Mitte et mul erilist kokkupuudet nendega oleks, aga kui juba päev, siis on ju põhjust märgata.
Ükskord käisime loomaaias... leidsin isegi pildi.

Oktoober 2010

Midagi ninasarviklikku rohkem välja mõelda ei suutnud!

Ja esmaspäeval algas sügis.
Pilti käisin alles täna tegemas.

Pean siin endaga aru... kas korjan ära või ei korja ära.
Põõsas kuhjaga täis!
...

Sprotid õlis

...

Kui eelmises postituses oli Kreenholm, siis nüüd tuli ette Krimmi holm. 

See on, kui liigud mööda Eestimaa servaalasid!

Krimmi holm on poolsaar Haapsalu lahes, ja aastakümneid, juba EW ajast, on seal asunud kalatööstus, mis läbi aegade erinevaid nimesid on kandnud.

Praegu?

Vist ainult lagunenud varemed.

Igatahes sprotte seal enam ei küpsetata.

Aga sprotid õlis olid Haapsalus täitsa olemas!

"Sprotid õlis"... näitus Haapsalu linnagaleriis.

Tiiu Randmann-Mihkla installatsioonid, fotod ja maalid.

Oma töödes on kunstnik kasutanud varemetest leitud esemeid ja materjale ning andnud neile uue näo, kuju ja vormi.

Ikka jälle nostalgialainel, kõigepealt muidugi näituse autor, kes läbi oma kunsti teeb kummarduse tolleaegsetele töödele ja inimestele.

Kui tuule suund oli õige, teadsid paljud, et Lääne Kaluris on kalasuitsutamispäev. Linnaserva kinnisel territooriumil pakkisid usinad käed suitsutatud kalad karpi ja nendest sai delikatess nimega Sprotid Õlis.

Näitus kui osake Haapsalu nostalgiapäevadest.

Osake linnakodanike elust ja mälestustest.

Osake minevikust.

Millal mina viimati sprotte sõin?

Ausõna, ei mäleta.

Aga kuidagi täiesti juhuslikult, kui pidasin aru, mida kaasale Haapsalust kaasa võtta, sattus poes pihku purk sprotte.

Ei saa me läbi Lätita!

Leib kaasa oli Haapsalu oma: Müüriääre Pagarist ostetud ploomi-koriandrileib.

Pilti ei ole, leib sai enne otsa.

Ja kui tõde tunnistada, siis sprotid on ka otsas.

Sellest hoolimata mina ei mäleta, millal viimati sprotte sõin ;)

...

Müürid ja muusika

...

Ikka ajas tagasi. 

Kui juba müürid.

Nii põnev ju!

Kõigepealt Kreenholmi Manufaktuur. Hakkasin uurima, et miks tal just selline nimi.

Tegemist on ettevõttega, mis rajati 1857. aastal  Kreenholmi saarele, Joala mõisa maadele.

Joala rüütlimõis siis.

Jaaguga pole mõisal küll mingit pistmist, Joala küla sai oma nime Narva joa järgi.
Juga, joa, Joala.

Kusjuures... Narva tähendavat vepslaste keeles juga.
Nii et topelt!

Narva juga on kaheharuline juga, mida poolitab Kreenholmi saar.

Kreenholmi saar... 750 meetrit pikk ja 250 meetrit lai.

Praegu piirneb saar kuivanud jõesängiga.

Kui nüüd mõelda, siis kõike eeltoodut arvestades on koht etendusele "Kremli ööbikud" nagu ainuvõimalik. 

Mitte ainult nimed kaugemast minevikust, Narva, Kreenholmi ja Joala, vaid pigem hilisem aeg... aeg, mis kõige rohkem mõjutas nõuka-aegset loodust ja inimesi, oli just seal iga ihukarvaga tunnetatav.

Või pigem iga hingesopiga.

Aeg.

Üks päev Jaak Joala elust 1987. aastal.

Käisime Mettega.

Tema ootas muusikat ja laule... mina... vist läksin lihtsalt etendust vaatama.

Mõlemad jäime rahule.

Lisaks etendusele ja muusikale oli kõik muu ka väga ok. Ilm soosis, koht oli eriline, näitlejad head, muusikud tasemel ja kohalik tantsutrupp sobis etendusse.

Muidugi laulud, mis sidusid endasse nii aja, koha kui inimesed.

Osa etendust kulges juba hämaras ja päris pimedas, ning siis etenduse lõpp, kus valgus kui unustuste jõgi seina mööda alla voolas, see lihtsalt oli nii võimas!

Muusika ja värvid.

Eriline ja emotsionaalne.

Ja isamaaline... oli ju 20. august.

...

Teised müürid on hoopis ajaloolisemad... Haapsalu piiskopilinnus rajati 13.sajandil, linnus jäi varemetesse 17.sajandi lõpus... 1688.aastal oli linnuses tulekahju, tules hävis kõik, välja arvatud kirik, mille katus põles ja orel sai kannatada. 

Toomkirik küll taastati, kuid torm (1726) viis uue katuse, nii et kirik taaspühitseti alles 150 aastat hiljem, 1889. aastal. 

Kuidas ma Haapsallu sattusin?

Sõber läks kutsus mind taas endaga kaasa

lausus paar sõna vaid ja mul ulatas käe

Ei-ei, see oli ju hoopis Jaagu laul ja eelmised müürid!

Haapsallu kutsus mind Kati, et läheme ja nostalgitseme.

Kummalgi oma nostalgia, aga tegelikult kunagi kodud kõrvuti, üheaegne ja kõrvuti lapsepõlv ning kooliaeg.
Noorusaeg.

Aeg.
Peamine, mis liidab.

Nostalgitsejaid oli Haapsalus palju, oli nooremaid, oli vanemaid... aga aeg oli ikka üks.
Nõuka-aeg... kuigi tagasi ei igatse, siis meenutada on tore.

Kunagi üks Siberist naasnud proua ütles, et just seal oli tema noorusaeg, ja noorusaeg on ikka ilus aeg.
Mitte et ta Siberit taga oleks igatsenud.

Nostalgiapäevade teise päeva õhtul oli linnuses Suur nostalgiapidu.
Ivo Linna ja Supernova.

Ansambel Kompvek.

Tantsurühm ja tantsutund.

Ilus kontsert oli.

Nostalgiline.

Nii laulud kui detailid Ivo Linna esinemisriietuses, ikka lugu juures ka.

Osa kontsertist kulges juba hämaras ja päris pimedas.

Eriline ja emotsionaalne ;)

Peo lõpetas Lintmaki disko.

Sinna me siiski ei jäänud.

...

Punased... mitte ainult autod

...

Alati peab olema mingi lugu ka.

Punane lugu... päris keeruline.

Aga midagi siiski on.

Olin ehk kuuendas klassis, kui mulle toodi Rootsist punane mantel. Selline nunnu, suhteliselt lühike ja lihtsa lõikega, aga silmapaistvalt punane. Tol ajal oli elu pigem hallikarva, nii et ma äratasin tähelepanu.

Ehk nii nagu need mehed oma mundrites.

Kõik vahtisid!

Teised punased on siiski pigem sõiduriistad... kui mõni punane saabas välja arvata.

Kiivrist, sallist ja kintsust rääkimata.

Ikka veel piltidega Haapsalus.
...

Pühendusega postitus

...
Laupäev... nostalgiapäevade teine päev.

Paraad... peatänav - piiskopilinnus.

Enne oli meil hommikusöök, peekon ja praetud munad Vutipesas.

Praetud olid küll kanamunad.

Ootamise sisukamaks muutmiseks libistasime hiljem Hermanis õlut.

Nii vist öeldakse.

Ma tegelikult pole mingi õllesõber, aga ma olen kohanemisvõimeline.

Paraad oli päeva nael.

Nii umbes poolteist tundi vana tehnikat, mis läbi linna sõitis, lusti täis juhid ja veel lustakamad reisijad.

Kuna mul on päris palju pilte, pidin tegema mingi valiku.

Otsustasin, et pühendan postituse Osalisele, kes pühapäeval vahetult enne mu koju jõudmist jalgrattal meie bussile vastu sõitis ja lehvitas... mitte küll mulle.

Aga vahet pole.

Olgu see minu poolt talle väike kingitus Haapsalust.

Haapsalus... teise päeva esimene pool.
...

Nostalgialaks

...

Et mis toimus?

Aga palun!

Juba avamine andis märku, et äge värk. Oleks osanud ette arvata, oleks ehk endalegi midagi teemakohast selga leida. Nüüd polnud muud, kui imetlesime neid, kes täiega nautisid.

Imetlesime, ja meenutasime... no olid ajad!

Kus, kuidas, miks, millega.

Tuleb meelde, ajab naerma.
Või teeb niisama meele härdaks.

Linn oli ka teemakohane.

Kuna me autokasti ei mahtunud, siis öösõidust osa ei võtnud.
Ostsime poest ühe Valge kure ja nostalgitsesime oma hubases ööbimiskohas.

Katiga koos siis.

Esimene õhtu Haapsalus.

Söömas käisime Soffas ja kohvi-kook oli Müüriääre kohvikus.

Aga see oli juba enne avatseremooniat.

Beseerull vaarikatega.

...