Mul oli kunagi kalender, kus igale päevale oli kirjutatud korraldus.
Keeda putru, naudi õhtut, kallista sõpra, õmble paar nööpi ette.
Ja muud analoogilist.
Ikka 365 erinevat eesmärki päevadesse.
Hea mõte ju, muidu ei saagi aru, et igal päeval oma nägu!
Mina ette ei planeeri, ma tagantjärele.
Annan päevale mõtte.
Üleeile näiteks... tegele oma pooliku käsitööga.
Tegelesin.
Kuna tegu on suurema projektiga, siis valmis ei saanud ja terviklikku tööd ka ei näita.
Aga ma viimistlesin, pressisin ja õmblesin alusriidele.
Eilse päeva soovitus... meenuta lähedasi ja tuttavaid.
Lähedastest leidsin suht tundmatu pildi emast, aeg 1930ndad.
Kui ei teaks, et tegemist on 80 aasta taguse fotoga, võiks oletada, mida lapsuke pildil teeb.
Kindlasti näpib nutitelefoni!
...
Täna oli ette teada, et tuleb ilus ilm.
Mis siis muud, kui et mine loodusesse.
Otsustasin kohe: ei mingit korilust. Võtsin kaasa fotoka ja mobiiltelefoni.
Ja siis ikka... igaks juhuks kilekoti ja noa ka. Sest mine sa tea, kui ikka rattaga sõidan ja seen on tee peal ees, on lihtsalt ebaviisakas teha nägu, nagu ei märkaks.
Õnneks neid seeni, mida korjata kõlbas, eriti ei leidnud. Paar kuuseriisikat ja peotäis kukeseeni.
Ja siis niisama silmale ilusaid kübarakandjaid.
Aga ilm oli võrratu ja paar tundi metsas läks kui linnutiivul.
Kusjuures, rändlindudest täna ei mingit märki.
Polnud hääli ega tiivavihinat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar