Äärmusest äärmusesse

...

Kõigepealt lugesin ma EE artiklit "Kuidas hingata..."

1. sa ei saa seebiga silmi pesta

2. sa jõua kokku lugeda oma juuksekarvu

3. sa ei suuda hingata läbi nina nii, et keel suust väljas oleks

4. sa just praegu proovisid punkti number kolm

6. sa just veendusid, et suudad küll, kuigi näed siis välja nagu peni

7. nüüd sa naerad, et lasid end lollitada

8. jätsid number viie vahele

9. kontrollisid üle, kuhu see viis jäi

jne

Ma ei mäleta, millal ma niimoodi kõva häälega naersin. 

Mitte et ma muidu ei naeraks, aga niimoodi, päris üksi. 

Justnagu natukene imelik.

No ja ma naersin siis ka, kui vaatsin Fb-s seda pilti.

Kõige naljakam oli see, et ma ei saanud tükk aega aru, mis selles pildis naljakat on. 

See oli täna.

Eile olid hoopis teised tujud.

Kuulsin halbu uudiseid.

Kohe mitu.

Ja õhtul lugesin, et suri Mare Taagepera.

Juba kolmas õppejõud lühikese aja jooksul.

Eile käisin jõe ääres.

Vooluveepisarad.

Aga täna hommikul sadas vihma, küll mitte enam siis, kui bussi peale läksin.

Pilvepisarad.

Hommikul olid nad  kramplikult okste külge klammerdunud.

Päev, mis järgnes, oli hele ja päikeseline.
...
Aga nüüd... nüüd hakkan kuulama ööülikooli.

Mare Taagepera, "Üks heategu päevas"... 2008

...