Veebruarikuu on läbi

...
Mu meelest selline hea kuu see veebruar.
Ei ole liiga pikk.
Isegi liiga külm ei olnud seekord.

Oli lund, oli päikest.
Natuke tuult ja natuke tuisku, lumeloopimist parasjagu.

Sünnipäevad said ära peetud, enda oma sealhulgas.
Arvestades, milline kink mulle kohale veeretati, võiks arvata, et tegu on suure juubeliga.

Vähemasti 75.
 

 

50 meeldiks mulle muidugi rohkem mõelda, aga mis olnud, see olnud. Kes see ikka vana asja enam meelde tuletab.

75-ga ma täitsa leppisin. 

Teised pidid leppima teadmisega, et järgmine kord tähistan oma sünnipäeva siis, kui saan 76.

...

Mul oli enne ka ratas. 

Kasutada. 

Noore mehe jalgratas, kõrge raami ja kitsa sadulaga. 

Igal kevadel, kui esimesi tuure tegin, panin padja istumise alla. Ajapikku tuli harjumine, nii et ülejäänud suve sai ikka niisama sõidetud.

No ja kui kõrgusest rääkida, siis kõige raskem oli planeerimine. Et kuidas, kus ja kui suure hoo pealt peaks peale ronima või maha tulema. 

Teostus enamasti õnnestus, kukkumisi nagu ei meenu.

Uuel rattal on kõik olemas.
Helkurid ees, taga ja küljepeal.

Raam kohane naisterahvale.

Sadul lai.
Korv ees ja pakiraam taga.
Porilauad.

Ja siis need võrgud. 

 

Milleks need?

Kaitseks?

Suunavad vihjed sellele, et kui ma sõidan, seelik tuules lehvimas...

Ise mõtlen, ehk on hoopis kaitseks, et kui lapsukesi vean, ei saa nad oma jalgu kodaratesse torgata.

...

Ja siis meenus mulle üks vana foto, 50ndate lõpu-aastad. 

Seal ka see võrk, kui uurima hakata, siis näib, et käsitöö ja heegeldatud.

 

Igal juhul, kaitseb mida ta kaitseb, tundub, et on oluline.
...

Minu imeline aken

...

Oma aknaid olen ma ikka päris palju pildistanud. Eriti just seda üht.

Lähen hommikul kööki ja vaatan... vau! Mis kaunis!

Ja hoolimata, kui kiire mul on, teen ikka mõned klõpsud ära.

Seda - vau, mis kaunis - pole muidugi iga päev.

Iga nädalgi mitte.

Mõnikord arvan juba, et lõpmatuseni üks aken mind ikka üllatada ei suuda. 

Aga siis ta jälle särab.

Või on kuskil üks nurgake, mis nagu spetsiaalselt minu jaoks kujundatud.

Tilgake klaasil, mis erilise kuju või värvivarjundi võtnud.

Nagu see sini-must-valge vabariigi aastapäeval.

 

Sõbrapäevaks südamega.

Aga esmaspäeva hommikul pani päikesetõus iga veepiisa ja jääkristalli helendama.

Minu imeline aken :)
...

6-aastane onu

...
Minu onu oli just-just saamas seitse, kui mina sündisin.
Punn-onu.

Pigem nagu vanem vend.

 

Mu oma lastelgi ligilähedaselt sama vanusevahe, lastelastest rääkimata.

Mõtlesin, et kolan veidi vanades fotodes.

See pilt jääb aega, kui mina alles sündimata.

 
Nii tehti talveks puid.
Minagi olen vanaisal abiks olnud, sae teises otsas raskuseks.

Pildil siis Eva ja Ilmar.

Nemad ka need kaks töökat noort porgandikoristustöödel.

 

Ja viimane pilt on vanaisast koos tema 2 pojaga, noorem ja vanem, keskmine on kuskil mujal toimetamas.

Nii tuldi Tallinnast iga nädalavahetus maale.
Rattaga jaama vastu.
Kohver täis toidukraami. Niipalju, kui seda linnast toodi.
7-8 km jalgsi astumist. Hiljem hakkas buss rongi vastas käima, siis oli natuke lihtsam, pool maad sai bussiga.

Küllap oli Ilmar see, kes rattaga jaamas sõitis, teised kaks siis linnast saabujad.

Ilmaril on täna sünnipäev.
Kui ma nüüd õigesti kokku loen, siis on tal 4 last, 16 lapselast ja 1 lapselapselaps.

Küll aeg lendab...
...

Fotojaht: kokkusattumus

...

Lappasin selle aasta pildid läbi, ei ühtegi huvitavat kokkusattumust.

Ometi, terve mu elu neist koosneb. Juhustest ja kokkusattumustest. Mõnikord ei jõua ise ka ära imestada... aga kui meenutama hakkan, ei tule ühtegi meelde.

Siis lappasin veidi oma vana fotopanka ja leidsin kaks võtet, tehtud augustis 2010.

Piltidel on nimed ka.

Tuhka kah...

Tuhka kah 2

 

Kusjuures, "Tuhka kah 2" on tehtud 5 päeva varem kui "Tuhka kah..."

...
Fotojaht
...

Fotojaht: neljajalgne sõber

...
Sõbrakesi on siin päris mitu, aga ainult üks neist on neljajalgne.

...
Fotojaht
...

Eesti Vabariigi 95.sünnipäev

...
Palju õnne!

...

Visiit Rootsi

...

 Meie presidendipaar on riigivisiidil Stockholmis.

Täna osaleb president Ilves koos Evelin Ilvesega Stockholmis Eesti kultuurifestivalil Estival, mis toimub Rootsis juba 30 aastat ning millega tänavu tähistatakse Eesti Vabariigi 95. sünnipäeva.

Festivali avalöök - 21 Eesti juurtega kunstniku näituse avamine Eesti Majas - toimus eile.

Ja veel raamatu "Harry Kiisk - Eesti kultuuri vahendaja Rootsis" esitlus.

Teater "Wiiraltiana".

Ma tunnen natuke kadedust.

Et nemad saavad, aga mina ei saa.

Mina käisin Stockholmis natuke liiga vara.

Aga tundsin end ka väga olulise tegelasena.

Eesti Majas käisin.

 

Mind võeti hästi vastu ja kostitati priske lõhesupiga.

Pidulik lõunasöök koos Pilviga.

Pärast vaatasime niisama majas ringi.

Kohe piltide pealt näha, et Eesti Maja.

 

...

Täna on Stockholmis suur Galaõhtu. 

Oli teater ja Teaduste päev.

95 aastat Eesti Vabariiki, Stockholmis endiselt oluline.

Kohapeal tähistamiseni on jäänud veel nädal.
 ...

Fotojaht: risti-rästi

...
Selle aasta risti-rästi.

Tuisk 

30.jaanuar. Laevaga Rootsi.

...

Risti-rästi värske kala.

Pidulik lõunasöök 10. veebruaril

...

Risti-rästi küünlaleegid

12.veebruar. 

Käisime sünnipäeval.

...

Fotojaht
...

Suusata ma

...

Mitte suusatama.

Lihtsalt... mina ilma suusata. 

Ilma suusatamiseta.

Viimati, mäletan, kakerdasin mäest alla, suusad kaenlas, mõned aastakümned tagasi.

Aga teised mingu.

Sõitku.

Kasvõi 63 kilomeetrit, aga võib ka vähem.

Mina numbreid lugeda oskan.

Vastlapäeval lugesin.

Sattusin hoogu, lugesin nii, et ei märganudki, mis minu ümber toimub.

Magasin maha mõned sugulased, ühe olümpiavõitja ja paar niisama värvikat tegelast.

Lapsi ka ei märganud.

Numbrid, numbrid, numbrid.

Aga mis kõige tähtsam: kõik, kes läksid, jõudsid ka tagasi.

Kõik numbrid.

Ühest ei saa ma aru: miks on vaja kihutada. 

Kogu aeg on kiire. 

Kiiresti vaja startida, kiiresti vaja finišisse jõuda. 

Mina tatsaks tasapisi.

Nii nagu vanasti.

Mul on isegi asitõendid selle kohta, et vanasti oli inimestel aega küll.

Ma arvan, et nii võiksin mina ka.

Kes on öelnud, et seelikuga ei sobi?

Kui ma ikka seelikuga lähen, siis ei nõuta minu käest ka liiga palju.

Et ma peaks aja peale sõitma  või siis miskid 63 km läbi kimama.

Maratoni ma alustada võiks küll, vähemasti pildi peale sattumine oleks kindlustatud. 

Ja sealt ta tulebki, seelik tuules lehvimas... kõlab päris kenasti.

 Pildil on tundmatu tädi sellest esimesest Eesti ajast. Võimalik, et sugulane.

...

Minu viletsad suusatamisharjumused
ja pea olematud suusatamiskogemused... võib-olla on põhjused lapsepõlves. Igatahes algklasside ajajärgust küll suusatunde ega suusatundeid ei meenu.

Samas, ema mul ka, linnalaps, aga suusatamisega tegeles alates varasest noorusest.

Pilt pärineb eelmise sajandi 30-ndatelt.

15 aastat hiljem sahistas ta suuski juba hoogsamalt. 

Eks need noored mundris mehed oskasid innustada :)

40-ndate lõpp või 50-ndate algus.

...

Kui veel kaugemasse aega tagasi minna, siis tuleb tõde tunnistada - vanaemagi oli innukas suusataja.

Tasasel maal küll tasapisi...

...aga püsti püsis ka siis, kui suurem hoog sees.

...

Mina ei tea, miks mina ei suusata.

Mitte et see mind eriti kurvastaks.

Kui ma ikka tahaks, siis ma ikka läheks.

Teeks ära.

Kiirustamata.
Kasvõi kepikõnd suuskadel.
Nagu vanasti.

 

Siis oli inimestel aega rohkem.
Tänapäeval on kiire-kiire-kiire.

Edu neile, kes maratonil(e) kiirustamas.

...

Uue hinnaga elekter

...

 

Minuni jõudis ka arve.

Elektriarve.

Kuna juhuslikult (!) oli detsembri ja jaanuar elektrikulu täpselt sama - 301 kWh - siis nüüd on hea võrrelda.

Detsember 2012 - 35,25 eurot
Jaanuar 2013 - 42,44 eurot
 

Mingit paketti ma valinud ei ole.

Paar arvet on mul siin veel.

Detsember 2011 - 376 kWh - 40,99 eurot

Veebruar 2012 - 339 kWh - 38,69 eurot

November 2012 - 293 kWh - 34,31 eurot  

Eks nüüd, kui ilm peaks külmaks minema, tuleb ka puhur töösse rakendada.

Rohkem kulutada ja rohkem maksta.

Õnneks on veebruar lühike kuu, ja sellestki pool juba läbi.

...

Südamega

...

Ma pole kunagi mõelnud, miks ühel teatud uksel südamekujuline piilumisauk on.

Pole mõelnud, pole mõistnud.

Ega mul sellist ust käepärast ei ole ka.

Eelmise aasta sõbrapäeva-eelne köögiaken andis mulle südame.

Üle-eelmisel aastal leidsin kuurist.

Sellel aastal sain südameid kohe mitu, seekord sellest samast teatud paigast, mille uksel võiks südamega auk olla.

Südamlikult.

Sõbrapäev täna.
...

Fotojaht: katused ja korstnad

...

Meie kandis oli kunagi üks mees, kes ei sallinud korralagedust.

Nii kui kuskil maja tühjaks jäi, nii saatis mehed ja masinad objektile, ja asi oli likvideeritud.

See oli see aeg, kui likvideeritigi kõiki je kõike.

Alates teisitimõtlejatest ja lõpetades Vabadussõja mälestusmärkidega.

Tühjenevatest küladest rääkimata.

Mina küll sallin korralagedust.

Olen nõus koos teisitimõtlejatega teisiti mõtlema.

Segadus ei sega mind.

Seepärast olengi neid katuseid pildistanud.

 

Võtan seda kui loomulikku vananemist. 

 

Sekkumatut hääbumist.

Elu paratamatust.

 ...

Aga et oleks teemasse, siis ka mõned korstnad.

 

Uus katus ja vana korsten.
Ja uus korsten.
Iluravi.
Pooleli alles.
...
Fotojaht
...