Naabrite eelmine koer oli igavene vastik frukt.
Ok, haugub... koer peabki haukuma. Temal oli aga komme salakavalalt külje alla hiilida ja siis ootamatult oma hääleregistrid lahti lüüa.
Loomulikult ma ehmatasin.
See, et traataed meid lahutas, ei vähendanud ehmatust karvavõrdki. Ehmatasin mina, ehmatas mõni lapsuke mu käeotsas.
Hea, et keegi neist kokutama ei hakanud.
See "peale hüppamine" vihastas mind alati, ja mõnikord ütlesin ikka koerale ka, mis tast arvan.
Aga siis suri peni ära.
Vanadusse, tõesõna, kuigi tuleb tõde tunnistada - vaenlasi oli tal külarahva seas teisigi.
Loomulikult... kui selline irevil hammaste ja turris turjakarvadega loom sinu peale lõugab.
Nagu selles loos, kus koer sattus peegelsaali.
Tema üksi, ja kõik see vägi, kes talle seal siis vastu vaatas.
Peegeldus.
Loomulikult vaja end kaitsta.
Loomulikult ajas koer karvad turri, lõrises ja näitas hambaid.
Loomulikult ajasid ka kõik teised koerad saalis oma karvad turri ja urisesid vastu.
Mida tigedamaks sai koer, seda kurjemaks muutus kõik see vägi.
Ma ei mäleta, kuidas see lugu lõppes, aga meil oli nii, et naabri koer suri ära.
Vana ja haige koer... aga kuri kuni lõpuni.
Loomulikult kukkus kohe haukuma.
Nagu koerad ikka.
Loomulikult mulle ei meeldi, et iga kord kui koju või kodust välja lähen, keegi tuleb ja kurjustab.
Aga mulle tuli meelde lugu peegelsaalist, ja otsustasi, et katsetan.
Ei hakanud vastu karjuma ega korrale kutsuma, teretasin ja kiitsin teda.
Oh mis tubli, oh mis ilus.
On teine jah päris kena olemisega. Jätab intelligentse mulje.
Sattusin oma jutustamistega nii hoogu, et üksõhtu, kui koos noore sõbrantsiga tulin, ei saanud too aru, kus see ilus, armas ja hea naaber on, kellega miilustan.
Põõsas oli ainult saba liputav kutsa.
Nii et küllap selle peegelsaali lugu võis olla ka sellise lõpuga.
Aga võis olla ka hoopis teistsugune.
Et kui nad ära pole surnud, klähvivad nad tänase päevani.
...Teemasse 100 head asja.
Kolmekümne teine.
Loomalood.
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar