Jee... Juss on elus!

...
Vai-vai, vaene Vargamäe.

Selline üritus täna. 

Etendus.

Nii lõpuni tuttav, aga ikka uus ja huvitav.
Kes mida raamatust leiab ja lavastusse paneb.

Seekord siis sedamoodi.

Krõõt oma heleda häälega. Selles etenduses tegelikult laulis. Põssa-põssa-põssa!

Surm võttis Krõõda ära.

Pearu  leinas, ilmselgelt rohkem kui Andres. 

Andres tundis ainult puudust, et pole naist, kes tööd rühmaks teha, lapsehoidmisest  rääkimata. Aga Mari oli käepärast võtta, seega asi korras.

Juss läks ise ära. Köis ümber kaela.

Kolm kooselu. Sauna-Madis oma kaasaga, Mari ja Juss. Ja Andres ja Krõõt.

Teistel oli aega hoolida ja armastada, ainult Andresel oli vaid töö ja töö ja töö. Kuni pea hall ja habe maani. Aeg armastada oli otsa saanud. Sai otsa enne, kui armastamiseks lõpuks aega oli.

Tundsin, et silm läks niiskeks. 

Mõni tegemata kallistus.

Ja siis kolmas lahkumine... kui noor-Andres oma teed ja oma elu otsima läks. Vargamäel polnud midagi, mis teda seal kinni oleks hoidnud.

Siiski kallistas, enne kui teele läks.

Peab paar sõna publiku kohta ütlema. Saal oli lapsi täis, selliseid põhikooliealisi. Väga hea publik oli, naeris seal, kus oli naljakas. Oli hiirvaikne, kui hinge liigutas. Ja etenduse lõpus plaksutas näitlejad paar korda lavale tagasi.

Garderoobis kuulsin, kuidas noor kutt sõbrale ütles: "Jee, Juss on tegelikult elus!"

Kohe mitu korda ütles, ju sai näitlejaga kuskil trepil kokku. 

Või piisas, et laval kummardamas käis?

Aga igatahes oli seda hea kuulda.

15.02.2018

...