Koeralood

...
Saaremaal saime kokku ühe koeraga.

Üldse mitte tuttav koer, aga värav, mille alt koer välja piilus, on vägagi tuttav. 

Koer oli veidi pahane, aga seda ei saa talle pahaks panna, see nüüd tema koduvärav.

Kunagi oli see tädi ja tädimehe kodu.

Ilus kodu oli, alati imetlesin, kui sinna sattusin.

Nüüd imetlesin ka, uued peremehed on elamisele uue näo andnud. 

Mis sest, et alles pooleli, ikka väga ilus.

...

Teine koer on pisut varasemast ajast... suguvõsa kokkutulek juuli lõpus.

Kahtlustan, et tema oli sealmail juba 5 aastat tagasi, eelmise kokkutuleku ajal.

Aga siis tal veel lapsi ei olnud.

Praegu pererahvas kahtlustab, et kes muu selle musta kassipoja sigitaja on.

Ühte värvi, ühte nägu. Ja hoiavad kokku ka kui perekond kunagi.

Ja kui isegi pole, siis tal endal on kindel veendumus, et on ikka küll.

Tema väike poja.

...

Kolmanda koeraga kohtusime teisipäeval Pärnus.

Tema on selline koer, et kui sina ei julge jõkke ujuma minna, siis tema aitab. Tuleb ainult rihmast kõvasti kinni hoida. Tellisin küll perenaist, et näidaku ette, neil juba praktikas proovitud... ma võin pilti ka teha.

Kui hea pilt tuleb ja väljanäitusel mõne preemia toob, siis mina olen nõus jagama.

Preemiat.

Aga perenaine ainult naeris ja polnud nõus kordama.

Suplust.

...

Neljas koer valvas meie kodu, kui sõidus käisime.

Püüdsin talle selgeks teha, kus on piir, millest üle ei tohi minna... aga kus tema.

Arvas, et  piir on vikerkaarevärvilisena taevasse joonistatud.

Ja lubas endale seekord hoopis pikemaid jalutuskäike.

...

Üks koeralugu tuli veel meelde.

...

Teemasse "100 head asja".

Neljakümne kolmas.

Koeralood. 

...