Vetsud, kempsud, peldikud

...

Ja käimlad, kemmergud, väljakäigud.
Loetelu võib jätkata.

Heal lapsel mitu nime.

Kui teema sobis ajalehte, siis miks mitte ka blogisse.

Just kempsus sattus mulle pihku üks piirkondlik väljaanne, kus artikkel keha kergendamisest pange peal.

Oma kempsu või peldiku lugu  on kindlasti igaühel rääkida, aga viisakad inimesed ei räägi, häbelikud ammugi mitte.

Katsun siis ka viisakuse piiridesse jääda...

Alustaks lapsepõlve kempsudest.

Vanaema-vanaisa  juures Tallinnas oli ülemise korruse 4 korteri jaoks ühiskoridoris kemps. Selline korralik, veekast üleval lae all, kui nöörist tõmbasid, tuli vesi peale. 

Allavooluga oli mõnikord probleeme.

Alumise korruse 3 korteri jaoks oli oma kemps.

Need olid suhteliselt tavalised väljakäigud.

Aga minu lapsepõlve käimla Pärnus Suure-Sepa tänaval oli küll eriline. Kuivkäimla kahe pere jaoks, asus maja välisseinas, sisse pääses otse meie elamisest ja otse naabrite omast. Nii et vastamisi kaks ust. Ja siis pikk haak... ühest uksest teiseni. 

Nii et uks käis haagis nii, et lukustas korraga mõlemad sissepääsud.

Haak meeter-poolteist pikk.

Tol ajal oli see isegi lapse jaoks väga naljakas.

Omamoodi.

Aga eks ta nii olegi, et igaühel omamoodi.

Raamatus Tove Janssonist on kirjutatud, kuidas temal oli.

WC seinale olid kleebitud väljalõiked katastroofidest, uppuvatest laevadest, tormisest merest.  

See tuletas mulle meelde, kuidas meil kunagi oli.

Kui kaasa poissmehepõlves korteri sai, oli kempsu sein täis kleebitud pudelite silte.

Igasugust alkoholi, igasuguse hinnaga.

Tõenäoliselt oli kõik majapidamises tühjenenud pudelid sildituteks tehtud.

Mitu aastat hoidsime silte seinas.
Kahjuks fotot sellest pole.

Fotosid on mul tegelikult kempsudest küll.

Isegi siin blogis.

Kuivkäimla õues on ikka kõva sõna.

Meil mereäärses suvilas ka.
Vana hakkas juba ümber kukkuma.

Järgmisel suvel... 2010
Uus juba kõrval.

 

Tänaseks pole vanast enam jälgegi.

Aeg sai täis. Lõplikult.

Tegelikult on kuivkäimla kõva sõna, looduslähedane ja keskkonnasäästlik.

On olemas spetsiaalsed konteinerid ja süsteemid, kuidas tühjendussaadused loodusringesse tagasi suunata.

Veidi rohelist mõtlemist, ettevõtlikkust, ja asi toimib.

Loomulikult pole see nii mugav, et tšahhh... ja vesi peale.

Aga  need õuekempsud.
Igaüks oma nägu.
Veega nende vastu ei saa... eriti kui käte pesemiseks on merevesi saja sammu kaugusel.

2009

Hiiumaal.

Sellised kempsulood seekord.
Minu lood.

Sõbrannal on oma lugu, aga kuna ta seda välja ei rääkinud, nüüd ma ei teagi, kas tegu on nende tagavarakempsu või majarahva ühiskäimlaga.
Suht tüütu võib olla, kui öösel ja 9ndalt korruselt.
Aga ikka parem kui mittemidagi.

Jutuga alguses tagasi... et kui muidu ei saa, siis kuidagi ikka saab.

...