...
Kuulasin Vikerraadios saadet Elisabet Reinsaluga. Temalt see lause: rasketel aegadel tuleb ka akna taha lennanud tihase üle rõõmustada.
Mitte et saade niiväga murelik oleks olnud.
Lihtsalt mõte mulle meeldib.
Meeldib ehk seepärastki, et olin enda jaoks välja otsinud detsembrikuu luuletuse.
Tihane lendab mu aknale.
Luuletus on, aga pilti pole.
Õnneks-õnneks, Ireenil oli lausa kollektsioon!
Tihastest siis.
Võtsin laenuks ;)
Vestab nokka, vaatab targalt ta...
Et miks ma seekord just selle luuletuse valisin?
Siin peab küll numbreid süüdistama.
1. detsembril 1913 suri Juhan Liiv. Sellest on nüüd 110 aastat.
Huvi pärast vaatasin, mida kirjutas vanem ajakirjandus luuletaja lahkumisest. Leidsin artikli ajalehest "Kaja".
Täpselt 100 aastat tagasi, 5.12.1923
Nii nad kirjutasid:
Kui Juhan Liiwi maine keha 10 aasta eest füüsiliselt suri - waimliselt oli ta juba warem surnud - siis korraldati sel puhul "Estoonia" kontserdisaalis waikne kirjanduslik õhtu. Sel ajal tunti Liiwi wähem kui praegu. Ta tööd olid wist küll juba trükis ilmunud, kuid nii wähenõudlikud ja waiksed, kui nad wormilt ja sisult olid, ei tekitanud nad mingit sensatsiooni ega äratanud kõmulist tähelepanu. Pealegi elas kirjanik ise waimuhaigena wäljaspool seltskonda, teda polnud peaaegu olemaski.
... Sama waikne kui esimene mälestusõhtu kümne aasta eest, oli ka 3. novembril "Tungla" poolt korraldatud õhtu. Kommertskooli väike saal ja wähearwuline kokkutulnute hulk aitas seda waikuse ja unustuse meeleolu weelgi suurendada. See mälestusõhtu oli sama wähenõudlik, kui Juhan Liiw oma eluajal.
...
1943. aasta 1. detsembril ilmus ajalehes Eesti Sõna artikkel "Juhan Liivi surmast möödub täna 30 aastat".
Nii nad Juhan Liivist kirjutasid.
...
Sellised lood siis.
Aga pilte on veel, ja kes oskab ette arvata, milline tihane akna taha otsustab lennata või niisama lähedust otsib ja silma jääb, et oleks põhjust rõõmustada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar