Kuidas vanasti reisiti

...

#poolelijäänud

See siin küll pigem alustamata postitus 9. aprillist 2015.

8.04.2015 oli Kanal 2-s selline teema: millised olid eestlaste reisimisharjumused vanasti. Olin postitusele ainult pealkirja pannud, teksti ei olnud, oli vaid link saatele. Link enam ei toiminud, nii et otsisin saatelõigu uuesti välja ja kuulasin üle. Et huvitav, mis mõtted mul tookord võisid idanema hakata, et kirjutamise tuju tuli. 

Huvitav jah, praegu ma igatahes mõtlen, et vanasti on hoopis laiem mõiste, kui teema, mida saates käsitleti. Seal meenutati reisimist taasiseseisvumise algusaastatel. Olen oma esimesest väljamaa reisist kirjutanud, see oli ka ligilähedal selles ajas.

Aga enne seda olid 1980ndatel mõned grupireisid koos kohaliku rahvaga tolleaegse Nõukogude Liidu avarustesse. Odessas käisime, Volgogradis käisime. 

Fotosid vaadates, Gagras käisin. 

kevad 1987

Ja Põhja-Osseetias. 

See vist oligi see reis, kus mina käisin, aga kaasa mitte. Tookord oli grupp koos kahest erineva piirkonna rahvast. Selles teises seltskonnas oli meesterahvas, kes kandis minuga sama perekonnanime. Meid oli ühte tuppa määratud. 

Kuidagi asi ikka lahenes, ma ei mäleta, et me oleks tuba (või laia voodit) jaganud.

...

Ükskord Rootsi laevas jagasime kajutit küll võõra mehega. Usun, et see oli 90ndatel. Kummaline, kuidas reisimine ikka aastatega muutub! Kui esimesi kordi Rootsi sõitsin, polnud meil mingit kajutit. Oli nagu bussis magamine, suur saal istmeid täis. Lasid tooli seljatoe alla, tõstsid jalad kohvrile ja magasid. Kui uni ära läks, kolasid laevas ringi, siis läksid ja tukkusid edasi. 

Aga see võõra mehega kajuti jagamine... oli neljane kajut, olime algul kolmekesi,  noor mina ja võõras noor naine pojaga. Ja siis tuli üks nooremapoolne meeskondanik äkki kajutisse, et tema ka siia määratud. Miskipärast ei õnnestunud olukorda lahendada, igatahes lõpuks seal neljakesi olime. Tegelikult me ise andsime nõusoleku. Et kui juba, siis olgu peale :) Ega me põhimõtteliselt teda ei näinud, tuli, kui meie juba magasime, hommikul libistasin mina ennast kajutist suht varakult välja. Aga üldiselt olime me kõik antud olukorras üsna leplikud. 

Nüüd, kui üksi sõidan, võtan endale privaatse kahese kajuti. Aga mingi hirm (või pigem ohutunne) tollest ajast vist on jäänud: kui üksi kajutis olen, käib sisenedes ikka mõte peast läbi: äkki nad on mulle sinna siiski kellegi kaaslaseks sokutanud :) 

Aga neljases ühiskajutis olen varasematel aastatel päris mitmeid kordi sõitnud ja üldiselt alati meeldivas seltskorras. Kord koos ühe tegusa venelannaga, kord koos jaapani noortega. Need on rohkem meelde jäänud, tegelikult on neljane kajut alati omamoodi seiklus. 

Sellised vanasti reisimised laevaga.

...

Aga kui nõuka-ajal toimusid meie ekskursioonid lennukiga, siis tädi ja tädimees käisid paarinädalastel reisidel rongiga. Neil olid ka korraldatud grupireisid, elasid rongi magamisvagunites, teele jäänud olulistes paikades rong seisis, rahvas lasti linna peale, korraldati ekskursioone ja tutvuti vaatamisväärsustega. Ega ma neist reisidest suurt ei tea,  Ilse-Alfi ekskursioonidest on alles vaid albumitäis vanu fotosid.

Isegi aastaarvusid ei oska juurde kirjutada.

Aga ühe nende tuusiku mu oma foto-arhiivist nüüd hiljem isegi leidsin. (Täna juba 19.dets)

 Aasta siis oli 1971. 
10. - 28. september,

...

Naabrimees Allan käis oma nooruses loomavaguniga reisil. Ei-ei, see polnud küüditamine, tema oli saatjaks rongis, mis loomi Venemaale vedas. Võis olla 1960ndate lõpus. Tema meenutused olid päris värvikad, kahjuks on Allan igavikuteedel, nii nagu paljud need, kes nõukaajal reisisid.

Vanaema ja vanaisa reisisid EW ajal. Sellestki on alles vaid mõned fotod; et neist reisidest eriti juttu oleks olnud, seda ei meenu. 

Nii et lõpuks sai valmis postitus, et midagi nagu oli, aga mis... ei tea, ei mäleta. 

...