Küünarnukitunne

 ...

Kaasa mul Prillitoosi ei vaata. No kus sa, vanainimeste saade ju! Saladuskatte all ütlen: mina olen viis aastat noorem ;) 

Aga avalikult tunnistan, et mina küll vaatan! 

Pühapäevases Prillitoosis rääkis Jakob Rosin* maailmast pimeduses. Mul on J.R.-ga küünarnukitunne. Me nimelt olime paar aastat tagasi Voosel koos ühel teatrietendusel. Istusime kõrvuti, tema siis oma kaaslasega, mina oma seltskonnaga. Mina tundsin ta ära, tema mind... isegi ei näinud. Aga istusime, küünarnukid koos. Loomulikult jäi tunne sellest mällu! 

Aga mul on teine kogemus veel. Otseselt pole see seotud enam J.R.-ga, aga on küünarnukitunne, ja on tema maailm, ilma ühegi valguslaiguta. Pimedate maailm. 

See oli nii umbes 10+ aastat tagasi, olin grupi õpilastega Tallinnas, kus Vabaduse väljakul oli avatud näitus** Dialoog pimeduses.  Või oli midagi samalaadset, aga veelgi rohkem aega tagasi. Ammu igatahes.

See oli rännak pimeduses, meie giid oli pime, nii nagu kõik teisedki näitusel ametis olnud tegutsejad. 

Ühel hetkel ma tundsin, kuidas tuli paanikahoog; ma ei näe midagi, ma ei suuda edasi minna, jään seisma ja ootan, kuni grupp ringkäigult tagasi tuleb, ja siis saan nendega koos tagasi ja välja minna. 

Kuna ma oma plaani maha jääda ka välja ütlesin, sain teada, et välja minekuks on hoopis teine koht ja ma pean end kokku võtma ja üle silla? teistele järele minema. Ma ei tea, mis minust oleks saanud, aga paar tegusamat lapsukest tulid selles pilkases pimeduses need mõned meetrid tagasi ja andsid mulle käe. Et ma julgeks edasi kõndida. 

Isegi kohvikus käisime, kus pimedad tüdrukud meid teenindasid. Ainult mündid pidid kaasas olema.

Üksi oleks ma sinna sissekäigu lähedale oma paanikahooga jäänudki.

See oli eriline kogemus, lisaks kogetud tõeline küünarnukitunne. On uskumatu, kuidas pimedad oma maailmas nii hästi hakkama saavad. 

Kottpime, tundus nagu lihtsalt tühi maailm, mitte midagi sellist, mida suutnuks tajuda. 

Ja siis nemad, ilma eriliste elukogemusteta koolilapsed.  Nad oleks võinud ju üldse mitte märgata ega mõista. Ometi tulid ja ulatasid käe. 

Küllap need, kes igapäevaelus on erilisi hetki kogenud, teavad kõige paremini, mis on küünarnukitunne.

Kes julgeb, võib Prillitoosi vaadata. See oli huvitav saade.

Ei pea ju sellest pärast kellelegi rääkima ;) 

...

* Kes siis Jakobit ei tea! 

** Näitus, kus nägijad saavad abi pimedatelt.

...