...
Väljas on talv, selline ehtne, lume ja miinuskraadidega. Silmale ilus vaadata, ihu ehk ootaks soojemat. Kütmist nõuab rohkem, lumeuputus oli vaid korraks. Nagu tellimise peale just sel päeval, kui Tallinnasse oli vaja sõita. Igasuguseid toiminguid võib ju edasi lükata või tegemata jätta, aga kasutamata ei saa jätta 3 kuud tagasi antud arstiaega!
Kuigi asi tundus täiesti lootusetu, siis need 150 m maanteeni tänu tugevate meeste toetusele siiski läbitud said.
Selle algamata talve suurim elamus, muidu oli niisama ilus.
Mis sest, et alles november.
...
Aga see, et novembris talv juba kohal on, pole mingi harukordne juhus.
23.11.2008 hommikul tulin Rootsist.
Olen sellest kirjutanud... 15 aastat tagasi.
Kui kogu Eestimaa räägib oma lumeelamustest (oh sina Jeestimaa… nagu ütleks mu kadunud vanatädi), siis ei saa minagi neist hangedest mööda minna. Seda enam, et olin pühapäevasesse tuisupilve suisa sisse visatud.
Hommik Tallinnas oli paljutõotav. "Romantika" maabus 10 minutit enne etteantud kellaaega.
Juba kolmas takso sadamahoone juures ei olnud ette tellitud.
Taksoarve oli taskukohane (80 krooni).
Kaasa oli küll autoga kodus lumevangis, aga Anneli arvas, et nemad ehk ujuvad välja. Ja tulevad bussi vastu.
Aga siis selgus, et bussiliin on käigust maas.
Kui pole lennuilma ega meresõiduilma ja maanteed lumest umbes, siis raudtee tundub kuidagi eriti turvaline. Pole kuulnud, et tuul oleks liiprid paigast puhunud või vedur kõhtupidi hangeharjale sõitnud.
Nii ma siis valisin raudtee koduteeks, Balti jaama turvaliseks ootekohaks ja väljuvatest rongidest just selle, kuhu kohalikku bussi vastu oli oodata. Eelnevalt muidugi kontrollisin telefonitsi üle, et kas ikka võib. Oodata. Loota.
23.11.2008
Ja siis oli mul korraga palju vaba aega. Peaaegu et õhtuni.
Aga aeg läks nagu lennates.
Ja juba tuligi rong ette.
Ja juba oli väljumisaeg.
Ja siis oli pool tundi ajast üle.
Ja siis rong varsti väljuski.
Siis helistasin bussijuhile… sest mulle tundus, et rong veidi hilineb.
Ja siis helistas.. ja mina siis helistasin.. ja siis mulle helistati… jne jne jne
Ja kui sõbrants-kolm helistas, et tema põnn juba neljandat tundi Aegviidus ja rong ei välju, et kas mina tahan sellest rääkida. Ikka tahtsin, meie sõit sujus täiesti arvestatavas tempos.
Kuni… ma enam ei tahtnud sellest rääkida. See oli siis, kui enne Aegviitu jõudmist me törtsti seisma jäime ja tunnikese-poolteist seal paiksetena püsisime.
Ja siis helistas.. ja mina siis helistasin.. ja siis mulle helistati… jne jne jne… kuigi ma tõesti ei tahtnud sellest enam niiväga rääkida. Eriti bussijuhiga, temale saatsin sõnumi.
Aga kõigi nende helistamiste tulemusel leidsin ma rongist onunaise. Ja ühe tuttava põnni, kes ka lootis, et ehk buss ootab. Ja koju viib.
Buss ootas.
Bussijuht* oli fantastiline, isegi ei porisenud. Kuigi põhjust ju oli. Kasvõi see, et ootamise 2-3 tunni jooksul oli buss hange mattunud ja välja ukerdamine oli veidi raskendatud.
Ja kui teed polnud näha.
Ja kui külavahel ainus võimalik sõidurada oli blokeeritud hangeharjal auto poolt. Mis sai bussijuhi labida, köie ja musklijõu abil tagasi õngitsetud.
Koju ma jõudsin.
Rongis olemisest kirjutasid tol korral teisedki.
Ja krahv**, keda enam ei ole.
Aga noor sugulane kirjutas samal päeval oma Päevaraamatusse...
* Bussijuht Ülo
** Nüüd, kui tema blogi uuesti lugesin, sain temast rohkem teada.
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar