Järv lapsepõlvest

...

Hea on, et on kelleltki küsida.

Täna käisin ja küsisin.

Et mida onu teab ja mäletab mu lapsepõlvejärvest.

8. oktoobril siis

...

(Foto 1974)

...

Legendi järvest oli rääkinud Vana Jamps. Kes see Jamps tegelikult oli, seda ei saanudki täpselt teada, aga tema elas Ringil, siis oli seal alles veel vana maja.

Legend järve tekkest oli siis selline.

Kunagi ammu-ammu, sadu aastaid tagasi, oli rabas suur tulekahju. Turvas põles sügavuti ära ja alles jäi suur tühimik. Kuskilt tuli sisse vesi… asi see tulla, soised ja märjad maad ümberringi. Legendi järgi oli see vesi tegelikult pärit ühest veidi eemal ja veidi kõrgemal asuvast järvest.

Ka see pole võimatu.

...

Igatahes raba serval ja künka all see järv on, mäletan teda oma lapsepõlvest, külas käin tal tänase päevani. Midagi on muutumatu… kõrkjad järve keskel, vesiroosid, sammal, mis ujumise ajal kahtlaselt kõhu kallal kõpitses, põhjatuna tunduv mudane järvepõhi, kinni kasvav lõunakallas.
...

Midagi on muutunud, peamiselt ehk see, et järv on jäänud väiksemaks. Hundinuiade võidukäik kinni kasvaval pinnal. Ujumas seal ka enam ei käida.

(Foto 2008)

...

See paadi sildumiskoht, mis minu lapsepõlveski veel eristatav oli, on nüüd jõhvikamaaks muutunud. Õõtsuv ja ohtlik, aga jõhvikaid kannab. Kuivemal sügisel tugevamate närvidega jõhvikalisi ka.

(Foto 2008)

...

Aga kunagi oli eesnurgas isegi bassein ujumiseks. Kaua see küll vastu ei olevat pidanud, lihtsalt vajus mõne aastaga muda sisse. Siis tegid talu poisid järve taha hüppesilla. Kummaline oli, et järve põhi oli kohati kändusid täis, eriti vastaskallas. Ehk olid tuuled need, mis loksutasid vett ja nii sai kallas paiguti tasapisi kaugemale nihutatud. Igatahes oli tol ajal (50ndatel) kalda ääres 6-7 m kännulist osa ja siis läks järsku sügavaks. Sobis poisikestele hüppamiseks suurepäraselt.

Kände oli ka järve eesservas, üks korpuse poistest (aastal 1947?) hüppas kõhtupidi kännu otsa. Väga viga ei saanud, aga eks ta ikka pärast pisut narmendas.

Hiljem sai just sinna järve eesserva bassein ja sild tehtud. Basseini tegemiseks kasutati järve põhjast välja vinnatud kolme paati. Need lauad olid nii vettinud, et püsisid paremini vee all, kivid raskuseks küll servadele pandud. Küljelaudadest said piirdelauad, paadi põhjadest basseini põhi. See oli vast 60ndate algusaastatel.

Sild ei tahtnud hästi püsida, vaiad vajusid aina sügavamale, varsti olid sillalauad jälle vee all ja sillale ehiti uus “korrus” peale. Isa meenutas, et tema on järvel vähemasti kolme silda ehitanud.

Ega neid vaiu sinna mudasse paigutada polnud lihtne, onu jutu järgi kasutati isegi talve, et parem oleks toimetada. Jäässe auk, vai meetreid mudasse, latid jää peale vaiadele. Kui jää ära sulas, sai sild lõpuni tehtud. Isa sellist tegemist ei mäletanud.

...

Järvel on läbi aegade ka paadisõitu tehtud. Lahtist vett oli järve tagaosas palju, eesserv oli aga nii samblasse kasvanud, et paati oli üsna raske sealt üle libistada.

Kelle paadid aegade jooksul järvel on olnud, seda täpselt ei teagi. Üks oli vanaisal kahasse ühe kaugema külamehega, siis oli mingi kalurite päästepaat, igavene lahmakas, mahutas oma 10 inimest. Hilisemal ajal sattusid sinna Tapa venelastest sõjaväelased, aga neil oli oma kummipaat kaasas. Mingid paadid toodi ja paluti vanaisal silm peal hoida. Ega vanaisa võimalust kasutamata jätnud, neid varahommikusi kalalkäike mäletan minagi väga hästi. Silm oli peal ja ise sai ka toimetada.

(Foto 1969)

...

Ühe loo kuulsin onu käest veel. Hobuse uppumise lugu.

See pidi olema ajal, kui venelased olid juba Eestis sees, siis peitsid end talus Saksa sõjaväest metsa jooksnud Eesti poisid. Vanaema andis neile tsiviilriided selga, Saksa mundrid põletati ära. Mõni oli nädalakese, mõni paar päeva. Vahepeal oli korraga oma 4-5 tükki. Magasid lakas, aitasid talutöödel.

Tol päeval tuli hobuse peremees naaberkülast, temal hobune lahti saanud ja meie järve uppumas.

Oligi loom sellel tümal kaldaserval vajunud mudasse, rapsis ja rabeles, aga järjest sügavamale vajus. Mingil hetkel oli ainult pea väljas.

(Foto 2008)

Onu oli tol ajal alles poisike, temast veel abimeest ei olnud. Vanaisa siis, vist üks tema vendadest, ja küllap olid just need noored peidus-poisid abistamas. Igatahes võeti 2 jämedat koormaköit ja kaks paksu lauda. Lauad pandi teine teisele poole hobust ja siis mehed toppisid köied looma kõhu alt läbi. Natuke tõstsid, rohkem toetasid looma, et see sügavamale ei vajuks. Loom sai tuge ja rabeles lõpuks meeste abil ise välja.

Sellised lood järvest, esimeseks korraks kirjutada.

...