...Ma ei mäleta täpselt legendi Valgehobusemäe tekkest, aga mu meelest oli see seotud surnud hobusega.
Surnud hobune omakorda tuletab meelde kunagi kinos jooksnud filmi – Äraaetud hobused lastakse ju maha.
Ma ei mäleta filmigi enam täpselt, aga see pidi olema hea film, sest tunnet, mida ta avaldas, seda ma mäletan.
Midagi mäletan veel.
Filmis oli peategelastele raha saamine ainus võimalus edasi elada. See paar, kes kõige kauem tantsupõrandal vastu pidas, sai raha. Tantsiti tunde, kümneid tunde, tantsiti nõrkemiseni… ja nõrkenud lohistati tantsupõrandalt minema.
Äraaetud hobused lastakse ju maha.
Võiks ehk paralleeli tõmmata meie “tõehetkega” teles… et raha nimel ollakse nõus endast kõike andma.
Ma ei mäleta, kuidas film lõppes.
Aga kui nüüd uuesti legendi meenutada, siis Kalevipoja surnud hobusest tekkis mägi. Valgehobusemägi.
Selle tippu käisime sõbrantsiga vallutamas, tema jõudis ka tipu tippu, st torni. Ma jäin alla lõõtsutama, sest pärast järske tõuse ja veel hullemaid laskumisi mõhnastikus oli selline äraaetud hobuse tunne. Ja ma ei tahtnud, et mind maha lastakse… või maha kantakse… või ära lohistatakse. Mis iganes.
Üles oleks muidugi pidanud ronima, nüüd jäin ilusast vaatest ilma.
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar