Õelus on ilmas

...

Kurjus on ilmas ja headus on ilmas, pahad on pahad ja head on nii head. Viha on ilmas, õelus on ilmas, võib-olla pahad on hoopis head....

("Nukitsamees")

Õel mina on minu peidus pool.

Mõnikord ei õnnestu ainult hästi ära peita...

See auto, mis 30 km/h keelualal kogu aeglaselt tiksuvast kolonnist mööda vihises, selle võtsin pildi peale. 

Aparaat välja ja trahhh-trahhh-trahhh.

Las näeb, et teda on märgatud.

Värskelt remonditud tee, kõik teised olid normaalsed. Ja siis see mitukümmend meetrit pikk auto leidis, et lõpuks on tema tegija. Kõigist kihutas mööda, selja taha jäid Audid, Fordid, Volvod, Volksud.

Foto võiks ju FB-s üles riputada... aga nii õel ma ka ei ole.

Passilauas tehti märkus, et mis sest numbrist enne võtsite, kui pilt tegemata. Vabandasin oma kõige võimalikumal viisakal kombel ja lisasin põhjenduseks, et eelmine kord oli siin teenindamine hoopis teistsugune.

Kui ma endale ID kaarti taotlesin.

Kõik oli viimase peal.

Väljaarvatud foto, millega pidin leppima. Ikkagi mina, mis sest et niru.

Seekord oli ämmale (89) ID kaarti vaja.

Oleks, et rahvast oleks massiliselt olnud, 2 inimest 4-5 teenindaja kohta.

Minu vihje jõudis kohale, igatahes edasi juba tegeldi. 

Peaaegu sama sõbralikult ja põhjalikult kui kevadel minuga.

Tundsin murega, kuidas minu vaenulikkus taandus.

Selveris on pikk lett liha, kala ja valmistoidu müügiks. Ei ühtegi müüjat, ei ühtegi ostjat. 

Seal tuleb võtta see tobe tšekk, et mis number sa oled.

Mina tavaliselt ei viitsi sealt aparaadist numbrit võtta. Seekord ka, mõtlesin, et ootan, ehk saab niisama, aga ei tulnud kedagi. 

Võtsin numbri, üleval tabloo näitas, et vahepeal on vähemasti 3 inimest numbri võtnud...  

Hea meelega oleks küsinud, kas siin on iseteenindamine.

Aga ei olnud kelleltki küsida.

Ja siis ta tuligi. Nägu siiras säras ja soojad tervitused suul.

Mul jäigi küsimata. Mida sa ikka norid sellise kena inimesega.

Kodus kaks marakratti ei tahtnud sõna kuulata. Keelasin korra, siis teisegi. Edasi võtsin kapist kaks kommi ja ütlesin, et need on pahade laste kommid, mis hea vanaema nüüd nahka paneb. Ja sõin rahumeeli ning vastu tahtmist ära, samal ajal kui lapsed suuril silmil mind kõrvalt vaatasid.

Sellised pisikesed armsad kommimaiad lapsed.

Eile ka. 

Käisin maasikal.

Nii õel ma ka pole, et ütleks, kelle aia taga ma need marjad korjasin.

Ilusad suured tumepunased ülimagusad hästi lõhnavad metsmaasikad....

...