Sekeldustega Riiga

...

Pärnu bussijaam oli juba nagu teine kodu. Nädala kolm esimest päeva.

Esmaspäeval kell 8 ootasime Riia bussi, aga peale ei saanud. 

Ainult üks vaba koht, ütles bussijuht. 

Meid oli kaks.

Kell 11 ootasime järgmist Riia bussi, aga kui ta tuli, siis peale ei saanud. 

Tema bussist pileteid ei müü, ütles bussijuht.

Selleks ajaks olime juba teada saanud, et kuigi läbisõitev buss, siis pileteid saab bussijaamast... 3 või rohkem tundi enne bussi väljumist. 

Kolm tundi enne bussi väljumist mina mõnikord veel ei teagi, et just selle bussiga sõita tahan.

Tegelikult olime selleks ajaks juba aru saanud, et ega me ei tahagi selle bussiga sõita. Bussijuht oli karm vend ja buss miski tavaline ühekorruseline.

Nii targad me olime, et ostsime piletid järgmiseks hommikuks. Õhtused tagasisõidupiletid ka.

Sisuka esmaspäevahommiku veetsime bussijaamas ja selle lähi-ümbruses.

Teisipäeval kell 8 ootasime Riia bussi... ja saime peale. Kuigi buss hilines.

Piletit koju ei unustanud, ära ei kaotanud, nii et kõik oli ok. 

Tervelt 16 kilomeetrit.

Siis läks buss katki. 

 

Õnneks nii lähedale Pärnule, selle maa oleks jala ka maha käinud, kui bussijuht oleks märku andnud, et sõit läbi. 

Aga meie istusime teise korruse esiaknatagusel pingil. Kahju oleks olnud sõidust loobuda, kuigi harjumus hakkas juba kujunema. 

Loobumisharjumus.

Õnneks olid bussijuhid sitked vennad, tunnike nikerdamist ja olime jälle sõidukõlbulikud.

 

Sõit jätkus.

Meie ülemisel korrusel esiakna taga.

Rita vaatas terve tee aknast õue, mina vahepeal tukkusin.

Mis oli jumalast kasulik, sest pikk päev Riias, oligi vaja end korralikult välja puhata. 

Miskipärast pole ma eelmisel suvel oma Riia-reisist bloginud, nüüd ma ei saagi öelda, et see oli tuttav ja too oli tuttav.

Vaatasime üle kõik ette sattunud olulised kohad, nautisime vanalinna, istusime kohvikus, kolasime turul ja tutvusime kaubandusega (Galerija).

Ilm oli sügisene, tuul pidi juuksed peast ära viima ja vahepeal sadas vihma ka. Aga just siis olime katuse all, nimelt lubasime endale ühe ekskursiooni miski rongi moodi elektrimasinaga. Klapid kõrvas ja venekeelne info silmaringi laiendamas.

 

Ükski linn pole ilma inimmassita. 

Nii jäi iga pildi peale ka ilusaid inimesi ja toredaid tegemisi.

Koju ostsin kaasa mõned Laima šokolaadid, Selga Wafer cake`d, Riia palsami, 2 Läti õlut ja Piena lase karamelli. Kui koju jõudsin, kaalusin reisikoti üle - 6,5 kg. 

Ma ei tea, mis see nii palju kaalus, sest vähemasti palsam oli juba joodud ja muist šokolaadi ka otsas.

Paar sõna ka bussist. Õieti bussijuhist... see oli seesama eelmise hommiku karm onu. 

Riias oli ta täpselt sama karm, sest kui ma bussi esimesest uksest korraks välja astusin (väljasõit hilines, kuna ootasime miskit Saksast tulevat bussi), tegi ta mulle märkuse - madam, reisijad võivad väljuda ainult keskmisest uksest. Appikene, olin valmis kohe bussi tagasi sööstma ja oma viga parandama, sest kui minuga nii kenasti räägitakse, muutun ma alati sõnakuulelikuks. 

Buss oli ühekorruseline ja me istusime jälle kohtadel 1 ja 2, seekord turvaliselt bussijuhi selja taga. 

Isegi kohvi pakuti!

Pärnu bussijaama jõudsime õhtul pool kümme.

Kolmapäeva hommikul kell kümme olin jälle seal.
Bussijaamas.

Ootasin bussi.

Seekord kojusõit.

...