Mardiga maasikal

 ...

Mardiga... kõlab paremini kui mardikaga, seepärast paningi talle nimeks Mart. 

Mul on elus mitu tuttavat Marti olnud, mõni neist juba igavikuteedele läinud. No nüüd on üks tuttav Mart juures.

Mardika-Mardiga saime maasikametsas kokku. Temal omad tegemised, minul omad. 

Kuni kohtumiseni.

Arvestades, et metsas on maasikaid ainult loetud hulk (mäletatavasti ükspäev sain +/- 200 maasikat), märkis mu silm selle ühe üksiku keskmise suurusega küpse marja kohe ära, ja soovimata kedagi segada, napsasin maasika omale. Ju ma veidi rohmakas või niisama hirmutav olin, igatahes mardikas lasi saagist/söögist lahti ja kukkus alla mättale. 

Lamajat küll ei lööda, aga kes on öelnud, et pildistada ei tohi?

18.07.2023

Edev mina, panin pildi kohe laiale publikule vaatamiseks. Hoolimata vähesest huvist (5 Views), sain päris ruttu tagasisidet*. 

Suhtumise kujunemisel on tähtis sitasitika must värvus ning maa sees elamine. Pärimustes ei tohi ühelegi mardikale kuidagimoodi liiga teha ja kui keegi selili kukkunud mardika jalule aitab, saab ta üheksa pattu andeks. Sitasitikat on nimetatud ka "Jeesu loomaks". Võib arvata, et niimoodi käituti kõikide mardikatega, kes sitasitikaga sarnanesid. Põlvest põlve perekonnaliinis edasi antuna pole see suhtumine tänini päriselt kadunud.
Hiiemäe „Kui selili sitika jalgade peale aitad“ 1991 „Eesti Loodus“ 7, lk 420–425

Kohe hakkas kergem!

Loomulikult ma aitasin sitika jalgadele... niipea, kui pilt tehtud.

Loomulikult ei teinud ma talle tahtlikult liiga.

Loomulikult on mul 9+ pattu, nii et oleks hea teada, millised neist nüüd mulle andeks on antud. 

Aga vahet pole, seegi hea tunne, et koorem õlgadel on kergemaks läinud.

Kogu tõde sellest, kuidas mardikaga maasikal käisime.

* Aitäh, Ireen!

...