Igal kleidil oma lugu

...
Näitus selline.
Kleidid, mis jutustavad.

Pidin ka väljapanekule 2 kleiti viima.
Tite-ea sitsikleidid, ema käsitsi õmbles.

Aga mul on nende kleitidega oma plaan, ja nii neid hetkel kodus ei olegi.

See-eest imetlesin kleite, mis teistel kodus kapis kaugeid aegu meenutavad.
Ja mis selle näituse jaoks välja otsitud, korda tehtud, kohale toodud, üles riputatud.

Igal kleidil oma lugu ka.

Et riie toodud 70ndatel kaugelt Ameerikamaalt, sugulase õmmeldud. 

Vahepeal natuke õmblusi järgi lastud, annab selga panna tänase päevani.

Või kleit, mille jaoks riie 80ndatel Tapa kangapoest ostetud, kohe sealsamas lastud välja lõigata. 

Ja tikandi tegi tuttav, kellel kodus tikkimismasin.

Riie ostetud Jurmalast 1970ndatel. Tuusiku Jurmalasse andis töökoht, tuusik maksis 12 rubla.

Sõbranna ema õmbles kleidi valmis. 

Lõikuspeol, kus kleidiga käidi, mängis ansambel "Kukerpillid".

Pluus, mis algselt oli kleit. Kanga saamise lugu oli aga eriline. 

60ndatel. 

Tol ajal vahetas Keila vabrik villa vastu kangast. Varahommikul oli vabriku värava taga juba palju rahvast ootamas. 

Mees aitas nöörvolte õmmelda, tema oli tasakaalukam ja täpsema käega.

Ämma kleit esimese vabariigi ajast, seisnud kirstu põhjas.

Ema kleit, lastud õmmelda 70ndate keskel, tütre 8. klassi lõpuaktuse jaoks.

Pulmakleit aastast 1983. Riie maksis 7.50. Kleidi õmbles klassiõde.

Paar-kolm korda aastas sai Slantsõ`s kaubareisil käidud, sealt see telgiriie. 

Purjeriiet oli 15 meetrit, see on Jõhvi kaubamajast ostetud. Topeltlai kangas. Tuttav "siiditrükkal" tegi kaunistused.

Mul endal ka pulmakleit alles, aga kuidagi õnnetuke, plekid peal.

Nii ongi, et näitusel ei osalenud, kuigi oleks tahtnud.

...