Ma ei mäleta, et minu käitumisega oleks kooli ajal nii suuri probleeme olnud, et lapsevanematest kedagi oleks kooli kutsutud. Too aeg polnudki koolil sellist individuaalset lähenemist lapsele ja lapsevanematele, arenguvestlus oli kauge tulevik, ihunuhtlus minevikku jäänud, inimeseõpetuse tunde ei olnud, igasuguseid olulisi ja elulisi vestlusi isegi pereringis ei mäleta.
Kunagi ei rääkinud isa nõuka-aja algusaastatest, kui tema isa mõrvati või kuidas ta ise sadamas laeva ootas, et Rootsi pageda.
See tuli kõik aastakümneid hiljem.
See tuli kõik aastakümneid hiljem.
Koolis olid oktoobrilaste koondused, pioneerimalev ja riviõpe, keskkoolis sõjalise õpetus ja hea sõber paralleelklassist, kes juhtis kooli komnoori.
Peaaegu oleksime sõbrannaga ka organisatsiooni astunud, aga see oli esimene kord, kui isa sekkus minu valikutesse ja pidas vestluse kommunismi kuritegudest, millest mul õrna aimugi ei olnud.
Peaaegu oleksime sõbrannaga ka organisatsiooni astunud, aga see oli esimene kord, kui isa sekkus minu valikutesse ja pidas vestluse kommunismi kuritegudest, millest mul õrna aimugi ei olnud.
Meil oli kodus raamat "SS tegutseb", mis oli täis jõhkraid pilte koonduslaagritest. Et seesama oli ka venelastele iseloomulik poliitika, sellest ajalootundides tol ajal ei räägitud.
Nii ma siis komsomoli ei astunud. Sõbranna ka mitte, sõber komsorg polnud eriti pealetükkiv.
Isegi lapsevanemaid ei kutsutud kooli.
Oma poegade pärast polnud ka vaja kooli minna. Kui oligi midagi "kituda", siis sai asi jooksvalt ära kuulatud ja läbi arutatud, aga ega ma eriti ei mäleta. Vanem poja küll mõned aastad tagasi koolimajas ringkäiku tehes vaatas heldimusega üht nurka, mis kunagises õpetajate toas laiemat kasutamist leidis.
Kuna mina seal ei seisnud, siis ma eriti ei mäleta.
Isegi seda mitte, kui palju ja miks tema seal seisis.
Ise tegi, ise vastutas.
Ise tegi valikuid või läks kollektiiviga kaasa.
Nagu minagi, oli ta oktoobrilaps ja oli pioneer.
Aga ühel tema klassivennal oli teadlikkus suurem.
Olen sellest kirjutanud kümmekond aastat tagasi... kui raamaturiiulis inventuuri tegin.
Männis “Kiviküla kooli poisid” 1986
Selles raamatus on 1987. aastal kirjutatud pühendus “Sa valmistu käima teed aastate pikka, sul kommunist eeskujuks eel, sest õpi ja tööta vaid rahva jaoks ikka, sa Nõukogumaa pioneer!”
Ja mõelda vaid, aasta oli 1987. Paar aastat hiljem need eeskujulikud kommunistid astusid usinasti parteist välja. Aga tookord mõisteti sügavalt hukka poja pinginaaber, kes oli veidi teadlikum ja põhimõttekindlam ning keeldus püha organisatsiooniga liitumast.
Teadlikkus tuli kodust, sest tema vanaisa elas pikki aastaid metsas.
Metsavend siis, 50ndate algusaastatel.
Mind pandi lapsena kodus nurka. Põhjust ei mäleta, aga seda mäletan küll, et nii kange olin, et vabandust ei palunud, lõpuks jäin kööginurka magama. Ju mind siis ikka sealt välja lubati.
Aga pahategu jäi lunastamata.
Nüüd ma vist oskan natuke paremini vabandust paluda.
Vist.
Ise tegi valikuid või läks kollektiiviga kaasa.
Nagu minagi, oli ta oktoobrilaps ja oli pioneer.
Aga ühel tema klassivennal oli teadlikkus suurem.
Olen sellest kirjutanud kümmekond aastat tagasi... kui raamaturiiulis inventuuri tegin.
Männis “Kiviküla kooli poisid” 1986
Selles raamatus on 1987. aastal kirjutatud pühendus “Sa valmistu käima teed aastate pikka, sul kommunist eeskujuks eel, sest õpi ja tööta vaid rahva jaoks ikka, sa Nõukogumaa pioneer!”
Ja mõelda vaid, aasta oli 1987. Paar aastat hiljem need eeskujulikud kommunistid astusid usinasti parteist välja. Aga tookord mõisteti sügavalt hukka poja pinginaaber, kes oli veidi teadlikum ja põhimõttekindlam ning keeldus püha organisatsiooniga liitumast.
Teadlikkus tuli kodust, sest tema vanaisa elas pikki aastaid metsas.
Metsavend siis, 50ndate algusaastatel.
Mind pandi lapsena kodus nurka. Põhjust ei mäleta, aga seda mäletan küll, et nii kange olin, et vabandust ei palunud, lõpuks jäin kööginurka magama. Ju mind siis ikka sealt välja lubati.
Aga pahategu jäi lunastamata.
Nüüd ma vist oskan natuke paremini vabandust paluda.
Vist.
Iga aeg omamoodi. Hiljuti lugesin artiklit koolist, kus probleem, et direktoril lapsed või lähisugulased samas õpivad. Õpetajaid survestatakse, omadele antakse õigust, laste suuremad patud vähendatakse ja viletsad hinded sunniviisil suurendatakse.
Olen teisigi sarnaseid lugusid kuulnud või meedias lugenud.
Ja ei jõua ära imestada, kuidas on see võimalik.
No ma tahaks teada, kes saab mind sundida!
Samas, pehmeks rääkida... võimalik.
Nii et ära ütle kunagi, et mitte kunagi!
Igapäevaelus juhtub igasuguseid ootamatuid asju.
Kuulsin raadiost, et peaminister kutsus siseministri kohvile, et arutada tolle pojakese apsakaid.
Või siis see lugu, kuidas rahandusminister pidi oma papsile ette kandma, et jama majas, käitumisprobleemid. Mine, kuula ja klaari asi ära.
Ma nüüd päris hästi ei saa aru, kas peaminister on kui kuri direktor või omaseid kaitsev ja alluvaid survestav koolijuhataja... kui nüüd tagasi koolielulistesse meenutustesse laskuda.
Aga arvatavasti oskavad nemad kõik kenasti vabandust paluda.
...
Aga arvatavasti oskavad nemad kõik kenasti vabandust paluda.
...
8 kommentaari:
Nõuka ajal arenguvestluseid koolis ei olnud, aga ma ei tea kuidas mujal, aga meil käis klassijuhataja kodus. Sisuliselt sama nagu arenguvestlus, aga põhjalikum, sest klassijuhataja kohustus oli vaadata ka kodu üle, et millised tingimused lapsel kodus on ja vanematega lapsest rääkida. Vist oli ilma lapseta, sest ma ei mäleta, et ma oleks juures olnud, pärast ema rääkis, mis räägiti. Ma ei mäleta kui tihti see oli, aga põhikoolis veel oli, muarust. Väga udune mälestus. Peab ema käest üle küsima, mida tema mäletab.
Inimõpetuse asemel oli perekonnaõpetus, aga see oli üliigav. Seksist ei räägitud, õpetaja kogu aeg lubas, et läheme perekonnaseisuaktide büroosse, aga sinna me ei jõudnudki. Õpetati kuidas kodu kujundada, mehe ja naise soorollidest vms.
Õige jah! Meil käis ka vanema poja klassijuhataja kodus, tundis ennast väga ebamugavalt, sest tegelikult olime (ja oleme) vanad tuttavad ja selleks, et koduseid tingimusi üle vaadata, poleks sugugi vaja olnud eraldi visiiti. Ma ei tea, kas ta kirjutas hiljem oma aruandesse, et õppimisvõimalused nigelad, sest kirjutuslaud ja televiisor ühes toas ja päris kõrvuti. Mingit pikemat vestlust me päris kindlasti ei arendanud.
Üks mu mitmest pojast oli huligaan - esimeses klassis käisin direktori juures vestlusel - poeg, olles teada saanud, et ta on lõvi tähtkujust, hüppas nurga tagant välja ja möirgas garderoobitädi peale. Tädi ehmatas, kukkus istuli ja põrutas sabakonti. Lubasin lõvi dresseerimisele suuremat tähelepanu pöörata.
Teisel korral vestlesin teise direktoriga. Toonases eliitkoolis (kuhu poeg külakoolist teise klassi küüditati) oli direl kombeks päeva hakatuseks trepil seistes möödavoorivate õpilaste tervituse peale tähtsalt noogutada. Minu kaheksa-aastane üritas suurest mehest ilma tervitamata mööda lipsata, aga kussa! Püüti kinni. Küsimuse peale, et kas sa tead kes ma olen ja miks sa mind ei tervitanud, vastanud poeg, et ma ei tea, kes te olete ja isa ei luba võõraste inimestega rääkida. Jälle kooli!
Lapsevanematel peab ka elu lõbus olema!
Muidu on nii, et ainult õpsid lustivad ;)
Meie peres nii läinud, et õpetajatega suhtlemine minimaalne nii enda, kaasa kui laste puhul. Omad jamad sai ise lahendatud põhimõttel ise tegid, ise vastutad. Sama sai lastele selgitatud. Nii et ma ei teagi kas nad olid kukupaid või lihtsalt osavad pättusi heastama.
Praegune valitsuse näitemäng on rohkem lasteaia kui kooli tasemel :P Iga paari päeva tagant loed uudiseid ja kahtled kas unes või ilmsi.
Kas just kukupaid, lihtsalt paid ehk :)
Või niisama arukad tüdrukud.
...
Aga jah, ootamatult kuum see Eestimaa suvi. Ma pole kindel, et ma selle etenduse lõpp-vaatust tahan näha. Mul viimasel ajal mingid seletamatud foobiad.
Seni on õnneks kõik mu hirmud kena lahenduse saanud.
Hea pealkiri. Sul ikka see võime ridade vahele kiigata. Üks mõttearendus viib teiseni.
Ehh, jälle juhtus, et pikale veninud sissejuhatusega lugu :)
Postita kommentaar