Tänane triatlon

...

Olen aru saanud, et triatlon ei pea olema täpselt määratletud... no umbes nii nagu 100 meetri jooks näiteks. 

Vähemasti minu tänane oli küll nii kuidas jumal juhatas.

Ei stopperit ega sammulugejat.

Kõigepealt oli rattasõit. 

Esimene etapp.

Nii umbes 15 minutit.

Siis tuli ujumine... või siis kui täpne olla, veetakistuse läbimine. Kontrollisin oma pohlakoha üle, ei lasknud segada, et märg rohi rinnuni, mudamülgastest rääkimata.

Igatahes kui 20 minutit vees edasi-tagasi kahlatud, võisin järgmisesse punkti liikuda. 

Nabani märg nagu ma olin.

Õnneks oli ratas käepärast, aga minuteid ei lugenud.

Jooks ootas ees.

Valisin oma lemmikmetsa, kuna teadsin, et seal on kõige rohkem ergutajaid... ja mis sport see on, kui innustajad puuduvad. 

Igatahes tegid põdrakärbsed head tööd, jooksin kiiresti läbi oma kolm kukeseene-kohta, kaks mustika- ja ühe pohlaplatsi. 

Nii kiiresti kui jõudsin, sest kui ma midagi metsas üldse kardan, siis on need põdrakärbsed.

Ja nad täitsid neile pandud lootuse.

Ühtegi marja ma ei korjanud, kiiruga noppisin üles ainsad täna nähtud neli kukeseent, läbi häda klõpsasin paar pilti... ja saingi 20 minutit jooksu kirja.

Lõpetuseks tuli jälle rattasõit, olin selle teadlikult kaheks jaganud, sest kuidagi pidi koju ka saama.

Nii umbes 15 minutit.

Karusid ei näinud ja vihma ei sadanud, vahepeal isegi näitas päikest.

Kõuemürin oli kogu aeg taustaks, aga kuskil kaugel, nii et tempole see eriti ei mõjunud.

Peaasi, et tehtud sai!

...