Maapealt kadunud

...

Neli päeva Saaremaal... järjest päevakavad paika pandud. Tahtsin ju parimat, aga välja tuli nagu ikka. Et mõnel päeval enam-vähem ja mõnel veidi-vähem.
Mõnel lausa nadivõitu.

Näiteks see lugu Kellamäega. Koht tundus kuidagi huvitav, aga erilised kiidusõnad internetis olid kirja pandud mõisa aida kohta. Et ehitatud 19. sajandi algul, suurepäraste proportsioonidega, üks kaunemaid säilinud mõisaaitu Baltikumis.

Ma olen ikka arvanud, et meie mõisa ait on parim!
Vaja ju võrrelda.

Kui otsima hakkasin, siis seda, mida otsisin,  seal ei olnud. Kellamägi ise nagu oli. Aga mõis? Kuskil umbkaudu samas kohas kõrgus uhke villa. Mees, kes sealt vastu jalutas, ei osanud midagi öelda. Mõis? Pole kuulnudki. Mõisa ait? Kuskil mingi kokku kukkunud kelder on. Võimalik, et aidaalune. Aga tema ei tea.

Muidugi võib olla, et noorperemees peitis põneva ehitise oma häärberi külje alla... aga miks ma ei usu.

Pigem usun peremehe sõnu, et ega seda neti-värki saa usaldada. Täna veidi rohkem teemakohast juttu lugedes sattus ette kommentaar aastast 2015.

Paraku on see aidahoone peaaegu 100 % hävinud.

Nojah, jäigi nägemata Kellamäe mõis ja aidahoone.
Mida pole, seda pole.

...

Aga mis kummaline kokkusattumus, kui hiljem läksime, et vanaisa hauale tellitud plaati kätte saada, selgus, et tänav võib ju misiganes  nime kanda, aga ettevõtte nimi oli Kellamäe .

Nii et ühe kadunud Kellamäe asemel anti päeva lõpuks teine Kellamäe.

Kaduvikuga seotud mõlemad!
...