...
Eile leidsin luuletuse, täna jäid fotod näppu.
Kui lühidalt öelda.
Kui täpsemalt lahti rääkida, siis mõtlesin, et sügisene mälutrenn kulub ära, eelmisel aastal sai kümmekond luuletust pähe õpitud, ja kui veidi enne korrata ja natuke vahepeal spikerdada, suudaks neid isegi ette kanda.
Nüüd alustasin ettevaatlikult, mida lühem, seda parem.
Ja et kõnetaks ka.
Valik langes Kaplinskile.
***
Vikati paned
räästasse. Reha kuuri.
Heinad lakka.
Kuid rohi kasvab taas ja
ei mäleta midagi.
***
Kui keegi arvab, et asi seda pähe õppida... no mul veel pole, kuigi mitu korda läbi loetud ja nüüd siis juba kaks korda maha kirjutatud.
Pildid tulid minu juurde paar nädalat tagasi, kui mulle usaldati üks osa vanaema-vanaisa fotoarhiivist. Päris palju tuttavaid pilte, ju mul vist ema käest saadud, palju ka selliseid, mis varem nähtud, aga minul ei ole. Nüüd olen tasapisi skänninud, aga teisest küljest, pean mõttes aru, kuidas ja kus neid pilte säilitada. Eks originaal on ikka olulisem kui koopia.
Ühel hetkel jooksid kokku.
Luuletus ja pildid.
Kuskil kuuri seina küljes on mul vikat ka täitsa olemas.
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar