..
Mingi aeg tagasi küsis TT oma blogis, kellel milline ajaviide on. Täpsemalt, milline lemmik ajaviide.
Ma nii kaua mõtlesin sellele, et enam nagu polnud viisakas vastata.
Ja lõpuks, jutt oleks läinud liiga pikaks, parem siis üldse mitte turkida.
Aga ma tõesti mõtlesin sellele, ja aus vastus oleks: mul ei ole lemmikuid.
Isegi lemmikloomi mitte... kui lapsepõlvest konnad ja praegu ämblikud välja arvata.
Muidugi meie pere kolm liblikat, kes kordamööda südant rõõmustamas käivad.
Kui pereliikmetest rääkida, siis üks Lemmik vahepeal ikka on olnud, aga ühel hetkel otsustas ta nime muuta... ja nüüd on jälle kõik võrdsed.
See oli sissejuhatus.
Jutu iva on selles, et mul polegi nagu ajaviiteid, mul on ajatäited, ja neid juba jagub. Kujutan ette, et ajaviidet on vaja siis, kui peas tiksub mõte: appikene, mul on nii igav, mida ma nüüd teen. Sellist mõtet mul nagu pole olnud, küll aga on olnud juhuseid, et istun toas teleka ette ja mõtlen, et no mis ma siin niisama istun, võiks midagi näppude vahele võtta. Ja kui tõesti midagi põnevamat käeulatuses ei ole, siis mõni Sudoku igal juhul laua peal vedeleb. Kuna ühel hetkel sain aru, et olen võimeline ka tähe-sudokusid lahendama, siis viimasel ajal olen ajaviiteks just neid proovinud.
Juba peaaegu hakkab aju õigeid tähti õigetesse kohtadesse paigutama, aga aega see võttis. Algul mõtlesin küll, et miks ometi tähed, ja siis panin sama sudoku numbritena paberile.
Nüüd olen juba niikaugel, et numbri-sudoku hakkab tahaplaanile jääma, uus vahelduseks huvitavam.
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar