...
Ja kadus mets
Kord elas päkapikumees,
kes oli pikanäpumees.
Ta murdis oksi priks ja praks
ja puud jäid sellest kiduraks
ning mets sest muutus hõredaks.
Ta noolis linnupesades
ja tegi tühjaks munadest.
Siis kostis metsas viimne tuks
ja sulgus iga pesauks
ja nii see mets jäi hääletuks.'
See kuri päkapikumees
kõik kalad tõmbas välja veest.
Nii kuivas murest metsajärv
ja kustus iga metsanärv
ja muutus tuhmiks metsavärv.
(Ira Lember, luuletus kogumikust "Vurrkann")
...
Mul polnud ühtegi mõtet teemasse "Katki mis katki", aga kui täna kõndimas käisin, siis nägin.
Puud on katki.
Mets on katki.
Eelmisel nädalal lugesin läbi Ira Lemberi raamatu "Tütarlaps maalilt" (2020). Omamoodi katki olid ka inimesed selles romaanis.
Riiulil lasteraamatuid tõstes nii umbes samal ajal jäi miskitmoodi pihku Ira Lemberi luuleraamat "Vurrkann" (1980). Hakkasin lugema... no ma ei tea!
Kas tõesti on võimalik, et päkapikud võivad sellised paharetid olla?
Aga täna vanemaid pilte lapates tuli arusaamine: kes siis muu, ikka päkapikumees, kes oli pikanäpumees ;)
2 kommentaari:
Jaa, päkapikud piiluvad. Aga küll on teie kandi päkapikul suur silm.
No mina ei usu, et päkapikud midagi katki teevad. Puhas fantaasia. Pigem nad parandavad. Inimsuhteid. Toovad sussi sisse üht-teist ine.
Igatahes üks valvas silm seal metsas valvab ja kellegi kuri käsi puid murrab...
Ega ma ise ka päkapikke selles kahtlustanud ei oleks ;)
Aga mine sa tea, eks igas kogukonnas võib olla ka mõni paharet :)
Postita kommentaar