Mul on kahtlus, et mu sisemine südametunnistus on mind maha jätnud ja uuel kujul ennast kehtestab. Juba eile õhtul, kui end arvutisse unustasin, oli ta ülesannete kõrgusel. Tüütumat tüütajat on raske ette kujutada. Aga siis ma veel mõtlesin, et niisama kärbes (hmm… detsembris... naiivne mina).
Aga täna hommikul, kui ma tavapärase krapsaka tõusmise asemel voodisse vedelema ja lehte lugema jäin, oli ta jälle kohal. Mitte niisama vaatlejana, vaid ikka täiesti ülesannete kõrgusel. Mul ei jäänud muud üle, kui et tõusta ja tegutsema hakata.
Kärbse suhtes olen kahevahel… ikkagi nagu osake minust... mis ma temaga nüüd ette peaks võtma?
Pildil oleval putukal pole seost minu südametunnistusega, tema käis niisama suvel külas. Küttkärbes.
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar