Minu vanaema lõimus oma elu jooksul mitu korda. Esimene kord oli siis, kui ta lõimus oma abikaasa suguvõsasse ja peale abiellumist uue perekonnanime sai.
Edasi lõimus ta tolleaegsesse (EW) ühiskonda sellega, et vahetas eesnime ära. Enne oli vist Klaara.
Teised Maalbergid kasutasid ka nimemuutmise seadust, nemad eestistasid EW-i ajal oma perekonnanime.
Mingil ajal toimus vanaemal lõimumine Nõukogude ühiskonda, sest passi venekeelsel lehel oli tema perenimes olev s-täht sujuvalt z (з) täheks kirjutatud.
Korra olla isegi probleem olnud, et kas ikka võib hotellis abikaasaga ühte tuppa panna, venelasest administraator vaatas, et passis perekonnanimed erinevad. Vanaisal oli samas kohas kenasti s- täht (c). Ega siis polnud nii, et lähed aga hotelli jumal teab kellega... Abielus ei ole, võta eraldi tuba.
Korra olla isegi probleem olnud, et kas ikka võib hotellis abikaasaga ühte tuppa panna, venelasest administraator vaatas, et passis perekonnanimed erinevad. Vanaisal oli samas kohas kenasti s- täht (c). Ega siis polnud nii, et lähed aga hotelli jumal teab kellega... Abielus ei ole, võta eraldi tuba.
Nii et lõimumine oli, on ja jääb.
Aga et ühiskond ajab oma asja ja rahvas oma, seda näitab foto 1965. aastal käibel olnud suveniirist. Tikutopsid kannavad ideed, aga lõimumise-pitsat on kaane peale pandud.
...
1 kommentaar:
Oh, on kah saadud lõimuda. Näe, meelde tuletasid!!
Lõimumine nimevahetuse läbi on üks geniaalsematest ideedest EV-s. Muidu ma olen ikka väga lojaalne kodanik...;)
Postita kommentaar