Kahekõne kärbsega

...
Sinu kujuteldav hing on olemas.
Tema ongi läbipaistvate tiibadega kärbes
helerohelisel männikasvul.
J.Kross

Kui ma poleks raadios kuulma juhtunud, et kärbes on omamoodi "hingelind", ma seda juttu praegu ei räägiks. Nagunii on mul endal juba tunne, et olen miski imelik.
Mis siis teised veel arvavad!

Tegelikult on see vana lugu, jõuluaegne.
Seda hingejuttu ei olnud ma veel kuulnud.

Mingi suvaline kärbes oli kuskilt tulnud ja tundis end köögiaknal vägagi koduselt. Keerasin talle selja, kummardasin ja võtsin pliidi kõrvalt kärbsepiitsa. Kui end püsti ajasin ja pöörasin, siis teda seal enam ei olnud.

Kärbest.

Aknal.

Panin piitsa tagasi.

Vaatasin ringi, võiks isegi öelda, et otsisin.
Sõitlesin temaga.
Aga noh, kui ei, siis ei.

Natuke aega hiljem kordus kõik.
Kärbes.
Minu kummardus, tagumik kärbse poole.
Kärbsepiits.
Kärbse kadumine.

Siis olin juba kavalam, jätsin piitsa akna juurde tooli peale.

Kärbes seda vist ei märganud, mingi aeg hiljem oli ta tagasi.

Mu kavalus läks õnneks, plaks ja lugu läbi.
Võidurõõmu ma ei tundnud, pigem vastupidi.
Nagu oleks milleski süüdi.
Vabandasin ja ütlesin, et kui tulid sõnumeid tooma, küll uue kärbse leiad. Et tagasi tulla.

Järgmine päev oligi tagasi.
Kärbes.
Vabandasin veelkord, sirutasin käe tema juurde, et lepime ära.
Kenasti läks! Jalutas korraks mu sõrmele. Selline uimasevõitu.

Nüüd ta mul seal akna peal eksisteerib.  Piitsaga ma enam vehkida ei julge, kuulsin ju vahepeal raadiost seda juttu hingest ja kärbsest. Aga tõesõna, ära hakkab tüütama. Kükitab uimaselt aknaklaasil, aga nii kui lihalõhna tunneb, saputab tiibu ja lendab kohale.

Tere-tore! Täna sai minu hing täis, lihtviisil viskasin ta välja.

Hingede aeg on läbi, jõuluaeg on läbi, uusaastaöö samuti.
Läheme eluga edasi.

...