Emapoolne vanaema

...

...
Et lapse side on sageli tihedam just emapoolse vanaemaga.

See lause jäi kummitama hommikusest raadio vabast eetrist, kus mõtte ütles välja inimene, kes töötab lastega ja näeb suhteid vanavanem – lapselaps.

Kui järgi mõelda, siis minul oli ka nii.

Tol ajal läksid noored emad tööle juba mõnekuuse lapse kõrvalt, riigi seadused olid sellised. Aga minu emapoolne vanaema oli kodune, tegelikult oli ta seda peaaegu kogu oma pika elu. Lohutan ennast mõnikord, et eks just sellepärast oligi ta kodu alati korras, maitsvad toidud laual, moosid keedetud ja lapsed hoitud. Omad lapsed ja lapselapsed, eeskätt just mina, see esimene. Onu oli just 7 saamas, kui mina sündisin.

Mu oma laste vahe on 6 aastat. Minu poiste… see tähendab, et mina ei saa olla kunagi emapoolne vanaema. Ja ma oskan väga hästi võrrelda ka oma sidet ema ja ämmaga. Lihtsalt see oli erinev. Ema oli ikka ema. Ja ämm on lihtsalt ämm… hoolimata sellest, et haruldaselt hea inimene. Aga neid asju, mida ma sain emaga ja vanaemaga rääkida, neid ma ämmaga rääkida ei saa. Ei ole kunagi saanud. Või pole tahtnud. Ma ei tea, kui palju on see mõjutanud minu laste suhet vanaemadega.

Minu lastele on isapoolset vanaema antud hoopis kauemaks, tema on oma 2 poja, nende laste ja lastelaste jaoks praegugi veel olemas, kuigi elab mõtetega tihti juba muus maailmas. Usun, et tema side lastelastega on olnud tihe. Ma ei ole selle üle kunagi varem mõelnud. Emapoolne vanaema (minu ema siis) on juba üle 15 aasta surnud.

Kuigi ma ise ei saa olla emapoolne vanaema, olen ma väikesele sõbrale ainuke vanaema, ja et tema oli mu esimene, siis meil on küll väga eriline kontakt.

Teist tibu näen vähem ja olen päris kindel, et pisikesele piigale on oluline just emapoolne vanaema. Aga kui ma mõtlen, kui hea ja tore oli mul oma vanaemaga, siis võin ma ainult rõõmu tunda, et sellel väikesel tüdrukul ka selline lähedane vanaema on. Ega siis minagi olemata ole, ma ikka ka asjaline, kuigi kaugel ja harva.

Ja tegelikult on ju ikka ema ja isa need kõige olulisemad.

Aga laps ise on kõigi jaoks oluline. Seda näitab see kiri, mis siis 7-aastase “punnonu” kirjutatud õele, minu emale. Minu laste vanaemale.

Ajast, kus mina ise titapõlves emapoolse vanaema hoida olin.

...