...
Eelmisel nädalal käisime noortega (poja & Co) retkel Tunne Eestimaad. Tegelikult on ikka palju ilusat, mida tasub vaadata.
Meie käisime näiteks Jäneda linnamäel. (Pean alati mõtlema, et linnus küll, aga millal siis linnamägi ja millal maalinn. Linnamägi on igal juhul loodusliku päritoluga, maalinn seevastu peaks inimkätega loodud olema.).
Seda oosi, millel linnamägi asub, tunnen väga hästi. Lapsena vanaema-vanaisaga maale minnes tuli see ületada, algul järsk mäkketõus ja siis kiire laskumine. Rongijaamast suvekoduni oli oma 7 km: natuke maanteed, natuke mõisavahet, tõus ja laskumine seljandikul, järv ja järvetee, edasi kodumetsatee.
Ja siis põlluserv, kus haabade kohinast tekkinud ärevat tunnet mäletan seniajani. Palju kordi seda takistusriba joostes läbitud, üksi ja hirmuga. Mets ei kohutanud, metsloomi ei kartnud, aga metsaserv kodu juures oli kõhedust tekitav. Haabade ärevus.
Teekond rongijaamast oli ikka pikk küll. Nüüd, kus autoga trepist treppi, toidukotid virnas pagasnikus, on raske isegi ette kujutada, kuidas tol ajal käidud sai. Kõik riided ja toidukraam, vanaisa oma seljakotiga oli kui suure küüruga kaamel ja kummagi käe otsas veel komps.
Mõisavahel oli pood ka, aga ega seegi lähedal olnud. Nii palju, kui võimalik, sai ikka linnast kaasa võetud. Ja eks võimalusel käidi tulijatel jalgrattaga vastas ka.
Hiljem oli lihtsam, siis sai pool maad bussiga.
Ja veelgi hiljem oli juba igasuguseid sõiduriistu.
Aga ometi… omamoodi tassimiste aeg hakkab tagasi tulema. Väikesed külapoed on uksed kinni pannud, bussiliinid jäävad lühemaks. Ja kui autoga ka treppi ei pääse, ja kui autot ka pole… jälle kott selga ja teine käe otsa. Elu tahab elamist.
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar