Võililled ja võõrasemad... karikakardest rääkimata

...

Igal kevadel ma naudin võililleilu.

Mind ei häiri sugugi, kui esimene ümber-maja-niide nihkub.

Vastupidi, kui vähegi võimalik, õhutan takka.

Kaugemale nihutamist.

Kaugemale püüan nihutada ka üht juunikuist niitmist.

Siis, kui aknaalused kõik karikakardega täidetud.

Las nad õitsevad ära, küll jõuab.

17.06.2011

Aga tänavune kevad ei ole tavaline kevad. Võililledest võid vaid unistada, karikakraid kohata pole niipeagi lootust.

Kuid oh üllatust, nüüd on meil võõrasemad.

Rohuplats tihedasti pisikesi kollaseid õiekesi täis. 

Jäänukid aastatetagusest mõnest taimest, mis kuhugi peenranurka sai poetatud.

Ega nad õiget mõõtu välja anna, aga silmailu pakuvad peoga.

Rohkemgi veel, mitme peoga... kui lapsed õues avastasid ja emadepäeval paar peotäit kingiks korjasid.

Emale ja vanaemale.

Nüüd ma siis üritan selle kevade niidet ka nihutada.

Mis pole eriti raske, esialgu nagu niitmisega kiiret ei ole.

Lilled saavad olla.

Mis sest, et kidurakesed, neil ju ka õigus õilmitseda.

...