Liiga intiimne lugu, aga aastatega on kuidagi kujunenud, et enam ei häbene.
Kui ämber, siis ämber.
Noored parem ärgu lugegu.
Noored parem ärgu lugegu.
Ja mehed.
Teatavasti sain ma eile kapiuksega kolaka.
Lihtsalt kukkus pähe.
Selline uks, millel hinged all servas.
Kolks oli kõva.
Valus nagu ei olnud.
Ja muhk ka pigem aimatav.
Tuleb tõde tunnistada... pea on mul kõva.
Aga eks ma natuke ikka mures olen.
Eriti pärast õhtust hambapesu.
Või kui tõde tunnistada, siis kogu protsess oli ärevust tekitav.
Nii nagu see toiming käib: tirts pastat harjale, siuhti siia, siuhti sinna...
ja siis see m a i t s e.
Midagi päris jubedat.
Esimene mõte oli, et peale seda kolakat pähe on mul ajud liikuma pääsenud ja valguvad suhu.
Paanikahäire.
Katsetasin kõiki vahendeid, et suu normaalne olek taastada.
Loputasin sada korda.
Proovisin teise hambapastaga.
Loputasin uuesti sada korda.
Sõin suure tüki heeringat. Jõin teed.
Ükskõik mis ma suhu panin, omandas selle sama jubeda maitse.
Lõpuks hakkasin maha rahunema.
Mõistus tuli ka nagu osaliselt tagasi.
Ja mõtlemisvõime.
Miks on kõikidel asjadel selline võigas seebimaitse?
Isegi heeringal.
Ainus loogiline seletus.
Kui need nüüd ikka ajud ei olnud.
Mul on kohe hambapasta tuubi kõrval pudelike sildiga...
... midagi sellist nagu intimy ja hygieni...
Mitte midagi muud see ei saanud olla.
Ilmselgelt on mul korralik põrutus.
Kui juba hambapesuga probleemid.
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar