Tavaliselt me suhkrut pakendis ei hoia. Ikka korralikult suhkrutoosis.
Aga see pakk oli kuidagi laokile jäänud.
Laua peale, meie nurgataguses kohvitoas.
Seda, et meil mõisas hiired on, seda me teame.
Aeg ajalt nad tegutsevad... aga kuidagi kultuurselt.
Kui näksivad, siis ainult natukene.
Kui kakavad, siis kuhugi varjatult. Vahele nad sellega jäänud ei ole.
Nüüd aga ühel hommikul selline üllatus.
Ikka päris ülbed, kuidagi peab reageerima. Aga kellelgi ei olnud aega, pakk seisis kui hoiatus laual.
Kuni keegi võttis kätte ja reageeris.
Tõesti, maja ümbrus juba rohetab.
Saab küll närida.
Muru.
Aga kus sa sellega, järgmisel päeval ootas puhkenurgas uus üllatus.
Nüüd nad, rajakad, olid koorega maiustanud.
Huvitav, kuidas nad koorepakilt korgi pealt ära said... aga ei ole midagi võimatut siin ilmas.
Sellised erilised hiired, mõisa-hiirte otsesed järeltulijad.
Koduhiired on maalähedasemad.
Ja lohakamad.
Üks jäi lihtviisil puuveo käru alla.
Sellised hirmsad lood meil hiirtega.
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar