Mõtlesin, et vaataks varud üle ja ostaks ka üht-teist juurde.
Vetsupaberit näiteks.
Kui kõik vaatavad, peaks ju ka.
Vaatama, et tagavarad oleks olemas.
Vaatama, et tagavarad oleks olemas.
Selver saatis reklaami, kolmapäeval super-soodne. 3kordne Blossom, 32 rulli, hinnas miinus 49%. Kui muidu 11.99, siis kolmapäeval ainult 6.
Nagunii oli vaja kohalikku pealinna minna, miks siis mitte kolmapäeval.
Suur asi, kui kodust välja saad, seda enam, et kõik kavandatavad suursündmused kipuvad ära jääma.
Georg Otsa sünnipäeva tähistamine.
Ooperietendus Riias.
Väljasõit väikesaarele.
Sõbrantsile ütlesin ka, et lähen vaatama. Kas on midagi soodsat, mida varuks soetada.
Vetsupaberit igatahes.
Sõbrants soovitas, et parem mitte, kõik hakkavad mind vaatama, kui pakke kärusse laon. Suured pakid, kolm tükki ehk mahub Selveri ostukärusse.
Ma siis ei võtnud kolme, juba üks on piisavalt suur, et tõmbab pilgu peale.
Uuema jope panin küll selga... kui juba vaatavad, pole vähemalt piinlik.
Aga arve, jah, kolme poe peale kulus 2 nädala toiduraha, varusid heal juhul kuuks ajaks.
Kui söömist 50% vähendada.
Nii et kõik on kontrolli all.
Kui juba vaatamisest juttu, siis vahel ma vaatan peeglisse. Mitte tihti, ja enamasti siis, kui prille ees ei ole.
Mis seal ikka niiväga vaadata ongi, nägu nagu nägu ikka, juuksed viletsvõitu ja mõni päev küll selline väljanägemine, et poleks nagu kammi kasutanudki.
Aga näoga on mure, eriti viimasel ajal. Kogu aeg on tunne, et siit sügeleb, sealt kiheleb, ninas pakitseb ja lõua all on mingi jama, silmanurkadest rääkimata.
Siin ei aita vaatamine ka.
Sügada tahaks.
Näppida ja nühkida.
Aga ei tohi!
Mul nüüd uus süsteem, kui sügeleb, torman vannituppa käsi pesema.
Mul seal mingi must tõrvaseep, jubeda lõhnaga ja veel jubedama väljanägemisega, mingit vaatamist ei kannata.
Aga mul on usk, et jubedusel on jõud, nii ma siis pesen seal oma käsi, 20 sekundit pesen.
Seni katsun ära kannatada.
Sügelemise.
Siis lähen tuppa ja saan eluga edasi minna.
Isegi nina nokkida... kui keegi ei vaata.
Nagunii oli vaja kohalikku pealinna minna, miks siis mitte kolmapäeval.
Suur asi, kui kodust välja saad, seda enam, et kõik kavandatavad suursündmused kipuvad ära jääma.
Georg Otsa sünnipäeva tähistamine.
Ooperietendus Riias.
Väljasõit väikesaarele.
Sõbrantsile ütlesin ka, et lähen vaatama. Kas on midagi soodsat, mida varuks soetada.
Vetsupaberit igatahes.
Sõbrants soovitas, et parem mitte, kõik hakkavad mind vaatama, kui pakke kärusse laon. Suured pakid, kolm tükki ehk mahub Selveri ostukärusse.
Ma siis ei võtnud kolme, juba üks on piisavalt suur, et tõmbab pilgu peale.
Uuema jope panin küll selga... kui juba vaatavad, pole vähemalt piinlik.
Aga arve, jah, kolme poe peale kulus 2 nädala toiduraha, varusid heal juhul kuuks ajaks.
Kui söömist 50% vähendada.
Nii et kõik on kontrolli all.
Kui juba vaatamisest juttu, siis vahel ma vaatan peeglisse. Mitte tihti, ja enamasti siis, kui prille ees ei ole.
Mis seal ikka niiväga vaadata ongi, nägu nagu nägu ikka, juuksed viletsvõitu ja mõni päev küll selline väljanägemine, et poleks nagu kammi kasutanudki.
Aga näoga on mure, eriti viimasel ajal. Kogu aeg on tunne, et siit sügeleb, sealt kiheleb, ninas pakitseb ja lõua all on mingi jama, silmanurkadest rääkimata.
Siin ei aita vaatamine ka.
Sügada tahaks.
Näppida ja nühkida.
Aga ei tohi!
Mul nüüd uus süsteem, kui sügeleb, torman vannituppa käsi pesema.
Mul seal mingi must tõrvaseep, jubeda lõhnaga ja veel jubedama väljanägemisega, mingit vaatamist ei kannata.
Aga mul on usk, et jubedusel on jõud, nii ma siis pesen seal oma käsi, 20 sekundit pesen.
Seni katsun ära kannatada.
Sügelemise.
Siis lähen tuppa ja saan eluga edasi minna.
Isegi nina nokkida... kui keegi ei vaata.
Ei vaata... 7.03.2020
...Ps mina vaatasin...
oma postitust vaatasin, ja tekkis kahtlus, nagu mina oleks süüdi, et letid lagedad.
Olukord suurtes toidupoodides kolmapäeval oli pigem kummaline, nii vähe ostjaid pole ma kauplustes kunagi näinud. Kurtsin veel kaasale, et vist viirusehirm, inimesi poes kordades vähem kui tavaliselt. Et kas ma peaks ka kartma.
Siis tuli neljapäev ja äkki olid riiulid tühjad.
...
2 kommentaari:
täitsa lõpp lahe postitus , naersin , ilma hääleta küll, aga naersin … Küll on ikka meil nüüd aeg kätte jõudnud , justkui nõuka ajal, et midagi pole .. aga kahjuks lõppes see paaniline ostmine ja poodides on jälle saada kõike…. vähemalt siin
Hoolimata aegadest, naer on alati terviseks!
Postita kommentaar