Imeline mälu

...

Lugesin just läbi ühe blogipostituse.

Tuli tunne, et tahaks ka lugeda.

Raamatut siis.

Andrei Ivanov, "Isevärki kalmistu asukad".

Juba raamatu pealkiri... ma fännan kalmistuid!
Ükskõik milline reis jääb nagu kübeke poolikuks, kui sinna sisse ei mahu vähemalt üks kalmistu. Lahkunud hinged annavad mulle elujõudu ja hingerahu.

Eelmisel suvel sain tuttavaks ühe kalmistuvahiga Saaremaal. 

Inimene, kes seda tööd on teinud juba 55 aastat.

Olime tookord oma Saaremaa ringreisil hilja peale jäänud, ja kuigi suveõhtu, kiskus hämaraks. Kui me siis oma küünaldega lähedaste haual toimetasime, tuli tema.
Kuidagi juhtus nii, et hakkasime jutustama.

Ta ütles, et see on tema harjumus, käia enne ööd vaatamas, kas kõik on tavapäraselt korras ja rahulik. 

See oleks nagu, et käid ja kontrollid, kas lapsed juba magavad, uksed-aknad kinni ja toas rahu ja vaikus... või siis pigem seda, et värav kinni ja metsloomad haudadel lilli näksimas ei ole.

Kuigi võõras inimene, siis tegelikult nagu omane ka. Meie lahkunud olid talle hästi teada.

Nii oligi, et juttu jagus kauemakski.

Kui järgmine kord sinna satun, lähen ja otsin kloostri ka üles.

Aga nagu ikka, hakkan heietama ja jõuan oma jutuga kesteab kuhu, pärast ei jõua ära imestada, miks ma oma postitusele sellise pealkirja panin!

Mäluga on selline seos, et nimetatud kirjaniku nimi (Ivanov) tõi mulle meelde ühe oma noores eas loetud Vene kirjaniku romaani.
Ivanov... Ivan... Ivanovitš

Tegelikult vist isegi triloogia, aga just seda esimest lugesin ma mitmeid kordi läbi.

"Ivan Ivanovitš". 

Isegi autori nimi on meeles, Koptjajeva.
Stalini preemiaga autasustatud teos.

Raamat oli küll omamoodi ülistus nõukogude korrale, aga midagi selles mind köitis.
Suhted ja situatsioonid.
Mees ja naine omas ajas.

Aeg. 

Teise maailmasõja algusaastad.

Kummaline, et ma seda veel nii hästi mäletan.

Raamatut siis, aeg on tuttav vaid loetu ja kuuldu järgi.
Noor mina ;)

Aga Pilvi sai 1939. aasta 1.septembril 11 aastaseks.

Jesper. ma pole teda juba pool aastat näinud... ja nüüd need jamad selle viirusega.
Nagu oleks piirid jälle kinni pandud!
Kunagi ammu oli aeg, kui pikki aastaid ei saanud Rootsi minna, nagu sein oleks ees.

Vitamiinil oli isegi laul.
Sein on ees, kas tead sa!

Ütle, mis teeksid!
Kohtad sa seina, 
mis lai nagu ilm?
Kuid edasi pääsema pead.

Eelmise aasta sügisel sai minu esimesest Rootsis käimisest 30 aastat, Pilvi hakkas Eestis käima 1970ndate aastate algusest.

Aga laul oli mingi aeg tagasi saates "Su nägu kõlab tuttavalt".  Osolin ütles tookord midagi päris nördinud häälega teistele žüriiliikmetele, kes laulu kallal ilkusid.

Osolin andis äsja raamatu välja, panin lugemiseks plaani, lapsepõlvesõber vihjas, et kui oskan, võin tedagi sealt leida.
Ma ei tea, kas oskan, aga Pälsoni ühikas elasin mina ka, samas ma ei arva, et ma ennast raamatust leian, isegi mitte ridade vahelt.

Nonii, ongi mul lugemise ootel mitu raamatut.
Kuskil koduriiulis on ehk "Ivan Ivanovitš"  veel alles.
Osolini raamat tuleb ehk kohalikku kokku.
Ja siis see Ivanovi raamat.
Indigoaalane kirjutas ta huvitavaks, vaevalt et ma ainuüksi kõnetava pealkirja pärast oleks märganud.

Vene kirjandus.
Kuidas ja kas me oma elu saame kontrollida.
Ja siis veel see, kuidas vaadata elu ja saatust erinevatest vaatenurkadest.

Muidugi võiks ootel raamatute nimekirja panna veel Piret Raua "Verihurmade aed".
Selle aasta jaanuaris sai  romaan Tammsaare-nimelise lugejapreemia.

Just täna hakati  Vikerraadios järjejutuna katkendeid lugema.

Ja veel.
Täna on märtsipommitamise aastapäev, Pilvi on sellest rääkinud. Mul on blogis isegi kuskil lugu kirjas.
Nagu ka paadipõgenemise lugu.

Mälu on Pilvil hea!
Võib lausa öelda, et imeline!

Minu oma on pigem valikuline ;)
...