Oeh, see ladina keel pole sugugi kerge! Aga edeneb-edeneb, kolme päevaga juba üks sõna selge.
Kui täpsem olla, siis kaks.
Ribes nigrum on must sõstar.
Nigrum on must ja ribes on sõstar.
Jeee!
Uus sõna tiksub juba kuklas.
Lipoptena cervi.
Või mis ta nüüd tiksub, pigem kiheleb ja kipitab. Saatana põdrakärbsed (saatanad ei kuulu liiginimetuse juurde), üleeile käisin metsas, täna teist päeva ravin haavu. Mõnele ei pidavat nende hammustus midagi tegema, aga mitte mulle. Juustes on kaks ja kaela peal kolm prisket punni.
Lipoptena cervi.
Või mis ta nüüd tiksub, pigem kiheleb ja kipitab. Saatana põdrakärbsed (saatanad ei kuulu liiginimetuse juurde), üleeile käisin metsas, täna teist päeva ravin haavu. Mõnele ei pidavat nende hammustus midagi tegema, aga mitte mulle. Juustes on kaks ja kaela peal kolm prisket punni.
Ma ei mäleta, kas see on mu elu algusaastatest nii, aga hirmu ja õudust on nad minus küll alati tekitanud. Kui kauges nooruses kaasaga koos metsas seenel käisime, siis mina ainult jooksin.
Põdrakärbeste eest ära.
Kui kuskil hulganisti seeni nägin, kutsusin kaasa korjama, ise kihutasin edasi.
Mul on tunne, et see toimis, ehk need saatana sigitised on aeglasemad kui mina?
Aga katsu sa mustikaid nii korjata! Seeni suutsin ühekaupa ka jooksu pealt kaasa haarata, mida mustikate järelnoppimise juures ei kujuta ette.
Lisaks oli mets täis mingeid pisemat sorti kärbselaadseid. Õnneks mitte verejanulised, aga lihtsalt tüütu, kui kogu see kari ümber sinu tiirutab ja aeg-ajalt vaba koha leiab, kus maanduda.
Rattaga koju sõites otsustasin, et jätan selle ründesalga metsa maha, ja kimasin ikka täiega. Õnneks oli tee allamäge, aga kui hoog rauges, olid nad kõik silmapilk jälle tagasi.
Kahju, et selja taha ei vaadanud, see pidi märkamist vääriv pilv olema, mis mind jälitas.
Just täna hommikul kuulsin raadiost lugu, kus mingi putukate parv tiirutas ümber kirikutorni. Eemalt paistis, justkui torn tossaks, isegi pritsumehed kutsuti kohale.
Et kirik põleb!
Kus? Millal?
Igatahes ammu.
Küll on aga minu kindel veendumus, et putukate arvukus viimastel aastatel märkimisväärselt vähenenud on, saanud tugeva tagasilöögi.
Nad on lihtsalt kuhugi koondunud.
Et siis võimalusel rünnata!
Põdrakärbseid nopin siit-sealt senini. Lennata nad enam ei suuda, sest kui nad on teinud ühe vahemaandumise, siis nad murravad oma tiivad.
Ja siis on nad roomavad putukad!
Tänased sõnad siis.
Lipoptena cervi... põdrakärbes.
Kusjuures...
Cervi on hirv.
Ja kärbes on hoopis volant.
...
Kahju, et selja taha ei vaadanud, see pidi märkamist vääriv pilv olema, mis mind jälitas.
Just täna hommikul kuulsin raadiost lugu, kus mingi putukate parv tiirutas ümber kirikutorni. Eemalt paistis, justkui torn tossaks, isegi pritsumehed kutsuti kohale.
Et kirik põleb!
Kus? Millal?
Igatahes ammu.
Küll on aga minu kindel veendumus, et putukate arvukus viimastel aastatel märkimisväärselt vähenenud on, saanud tugeva tagasilöögi.
Nad on lihtsalt kuhugi koondunud.
Et siis võimalusel rünnata!
Põdrakärbseid nopin siit-sealt senini. Lennata nad enam ei suuda, sest kui nad on teinud ühe vahemaandumise, siis nad murravad oma tiivad.
Ja siis on nad roomavad putukad!
Foto vähemasti 10 aastat vana.
Tänased sõnad siis.
Lipoptena cervi... põdrakärbes.
Kusjuures...
Cervi on hirv.
Ja kärbes on hoopis volant.
...
7 kommentaari:
Mina arvasin siiani, et põdrakärbsed ei hammusta, lihtsalt tüütud sebijad, kes kümne (või rohkema) küünega kinni hoiavad kui üritad neid kätte saada. Mul neid ikka metsas käies olnud, aga seni pole ükski hambaid sisse löönud. Äkki olen ma lihtsalt nii mürgine :P
Mul on tunne, et nad on sel aastal lihtsalt verejanulised! Lugesin siit-sealt, ja tõesti, mõni ütleb, et ei hammusta, aga õnneks on peale minu mõni veel, kes maitseelamusi pakuvad! Ja maitsmisele reageerivad.
Tuttava tuttav pidi isegi metsamehe ameti maha panema, sest sügisel paar kuud metsa minna ei saanud.
Arne Ader on kirjutanud: "Põdrakärbse „hammustus“, kus kärbes oma süljega segatult verd imes, läheb kupla ning kiheleb ebamugavalt päris mitu päeva. Just viimastel aastatel on täheldatud, et tundlikele inimestele võivad hammustused tekitada isegi allergilisi nähte."
Äkki siis teevad hoopis põdrakärbsed algust, mitte hundid nagu Kaamos viimases postituses https://kevadtulebikkagi.blogspot.com/2019/08/jaht.html arvas :P
Kusjuures, usun, et putukad saavad hävitustööga väga edukalt hakkama! Mina igatahes kardan neid (puugid, põdrakärbsed) metsas küll palju rohkem kui hunte ja karusid, keda meie kandis päris tihti võib kohata, aga kelle pärast metsa minemata ei jäta.
Kaamose lugu kõlas muidugi üsna tõepäraselt õõvastav ;)
Päris tihti ei tähenda seda, et mina oleks kohanud, aga just täna rääkisid tuttavad oma viimase aja kohtumistest, üks trehvas hunti ja teine nelja karu :)
Ma tahtsin juba enne ladina keele osas nimetada,et tubli! Aju peabki aeg-ajalt ehmatama või raputama :-) Ise kasutan endiselt mõnikord ühte väljendit tudengipõlves õpitust (Lalla Grossi käe all): lupus i fabula - kus hundist räägid...
Ma olen oma aju igatahes täiega ehmatanud ;) Ehk on lootust, et ehmatusest hakkavad impulsid end veidi kiiremini liigutama! Ja aitäh, kuna lupus on juba tuttav, on tööd poole vähem... ainult see i ja fabula :) Kirjutan oma ajusoppi üles!
Postita kommentaar