Mida räägivad numbrid

...

Mulle numbrid meeldivad.

Ma olen seda muidugi korduvalt maininud, aga nii on.

Endiselt.

Ja kuna eelmise aasta lõpp läks nii, et kirjutamissoone peale ei sattunud, siis nüüd kasutan kiiresti ära need mõned  mõtted, mis pähe on tekkinud.

Sedapuhku numbrid.

Number 21.

Õhtuleht tegi aasta lõpus postituse minemistest aastal 2018.

21 tuntud eestlast, kes läksid.

Vanim, Roman Toi, maetud Metsakalmistule.

Tema, kes siiski suurema osa oma elust elas paguluses.

Nii jääb 20.

68,5 aastat.

Nende 20 lahkunu keskmine vanus... mis on mõni aasta rohkem kui minu vanus.

7 kahekümnest olid nooremad kui mina.

Kuus kahekümnest lahkunust ei elanud pensioniealiseks, lisaks kolm, kes vaid aastake või paar pensionärid said olla.

Kuhu ma oma jutuga välja tahan jõuda?

Eesti tõstis pensioniiga, esialgu 63,5 eluaastalt 65 eluaastale.

Tegelikult, ega ma ei teagi, kui mitu aastat võiks/peaks inimene saama pensionäripõlve nautida. Või peabki harjuma mõttega, et tööpõllul, kuni surm sind võtab?

Vanemeaealiste tööhõive Eestis on üks Euroopa kõrgemaid.

Ajakirjandusest nopitud lause.

Võimalik, et vanemaealised lihtsalt ei oska ilma tööd rügamata elada.

Aga võimalik, et asi on lihtsalt rahas. 

Kui ikka elamiseks muidu napib.

Usun, see pole igavus, mis inimesi tööle meelitab.

Mu meelest on elus piisavalt põnevat tegemist, millega oma pensioniea päevi täita. 

Aga loomulikult, tore ju ka see, kui töö on samal ajal ka hobi, ja just tööl on tore olla!

Küllap seegi on üks võimalus.

Mina ise ootasin küll, millal vanus nii kaugele jõuab, et koju saab jääda. Mitte et töö poleks meeldinud, kõik oli tore, nii töö kui töökaaslased.

Aga mulle meeldib pensionil olla.

Igav igatahes ei ole!

Pildi autor teadmata... keegi lastest igatahes.
Aga number on 5 !!!

...