Veelkord ajas tagasi.
Vana blogi postitustest.
Esimene advent
detsember 2006
Mina ei oska seda jõuluaega nii vara küll pidama hakata.
Isegi mitte mõtlemise tasandil. Sest jõulukingimõtted on
alles mõtlemata.
Tegemise tasandist ei tasu rääkidagi… et suurpuhastus ja
kõik muu sinna juurde kuuluv.
Aga elu sunnib peale. Eile oli Pärnu Selver täis punastes
kuubedes Jõuluvanasid, kommikotidki näpu otsas. Väike sõber oli lausa jahmunud.
No ja päkapikud… ei saanud ju jääda tulemata, kui suss akna
peale pandi ja emme oli kaasapandud riidekoti nurka päkapikušokolaadid sokutanud.
Aga Pärnus oli mõnus. Veidi oli kõik muutunud… viimase
mõnekümne aasta jooksul. Kirik, mis magamistoa aknast paistis, oli elumajale
nagu lähemale nihkunud, koduõu väiksemaks jäänud, Koidula oleks nagu pargi
kõige pimedamasse nurka ümber tõstetud, teda suutsime õhtupimeduses vaid
käsikaudu tuvastada.
Muul oli ka kuhugi ära kadunud, aga see pole ime, tormid ja
üleujutused, mis kõik on üle käinud.
Või ehk ta siiski oli kuskil? See muul. Sest isegi üks
laineharjal surfaja (või mis iganes tundmatu tegevuse harrastaja) kadus sinna
tormise mere sisse ära… aga pärast oli nagu jälle olemas.
Raagus jõulud
detsember 2006
Mõnikord võib jõulupuuks kuuse asemel kask ka olla. Eriti
siis, kui loodus lumest lage ja päkapikud jätavad aknalauale poriseid
päkajälgi.
Sedapuhku siis kaseoksad. Õlgedest tehtud lumehelbed urbade
kõrvale okstele kinnitatuna tuletavad meelde, et aastaaeg siiski sügavtalvine.
Aga lõhn toas on selline mõnus, justkui kevadel värskete vihtadega saunas
käies.
Raagus jõulud sedapuhku ka tuppa jõudnud.
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar