Detsember... läbi aegade 1

...

Tegelikult on mul täis 10 aastat blogimist, ainult et seda esimest blogi enam ei eksisteeri. Toidutare blogid kadusid lihtsalt mingil hetkel ära.

Mul on siiski alles enamik neist sissekannetest.

Mõtlesin, et vaatan üle ja tõstan mõned aastatetagused siia ümber.

Detsember 2005

Üks meenutus

Päevikut olen pidanud vahelduva eduga… kirjutanud ja siis mingil hetkel hävitanud... kui tundus, et väga juraks läks. Nüüd on muidugi kahju, praegu loeks ehk teistsuguse pilguga.

Aga mõnikord olen niisama mingid hetke-emotsioonid paberitükile kritseldanud ja aeg-ajalt leian neid kritseldusi kuskilt kapi- või sahtlinurgast.

See meenutus on pärit jõulueelsest ajast 1992. Vanaema veel elas, tema juurest ma rongiga tulin. R pidi olema jaamas vastas… aga ei olnud. Ja edasi siis meenutus.

……

Olin jaamas, oli pime, R-i mitte kuskil. Kell oli 21.30. Umbes 15 km jalgsi astumist. Läbi paksu ja pimeda metsa.

Ega midagi, astuma ma hakkasin. Üks pikakasvuline meesterahvas rühkis ees, 2 prisket pakki käeotsas. Jõudsin talle järele ja sattusime kuidagi jutule. Selgus, et tegu on ameeriklasega, kes kohalikus arenduskeskuses konsultant.  Ja kes umbes samadel põhjustel kui mina pidi jalgsi rännaku ette võtma. Ainus vahe - tema sihtpunkt oli kilomeetreid lähemal.

Eesti keel oli tal viletsavõitu (ta oli Eestis olnud 4 kuud). Aga meil oli väga lõbus, tema kehv eesti keel ja minu veel kehvem inglise keel. Kogu situatsioon tundus väga naljakas – käia peaaegu kottpimedas Eestimaa metsas võhivõõra meesterahvaga, kes pealegi on ameeriklane – ja rääkida pidevalt teineteisest mööda. 

Nii me siis marssisime tunnikese või veidi rohkem. Aga siis tuli üks auto, tegi kannapöörde ja korjas meid peale. Keegi ikka avastas, et pidi vastu tulema.

Hilisemad selgitused, no et leidsin võõra mehe, kes osutus ameeriklaseks, juhuslikult metsast, jäid õhku rippuma. Eks neid oligi raske uskuda.

...

Oli aasta 1992.

Ka tookord polnud veel lund maas.

Lapsepõlve jõulud

Igal aastal, asja eest … teist taga

Lapsepõlve jõule igatsen ma taga

(O.A.)

Minu lapsepõlvejõulud jäävad aega, kus jõule polnudki nagu olemas. Olid näärid ja nääriteod ja näärisalmid.

Ühte luuletust mäletan peastki üsnagi hästi –

Piiri – pääri, piiri – pääri

Kus on pääsukese näärid?

Kas sa seda siis ei tea,

Lõunamaal ta pühi peab.

Aga minul olid jõulud.

Vanaema pisikene elamine mahutas meid kõiki, suuri ja pisikesi, lapsi ja lapselapsi.

Oli jõuluvana ja oli kingikott. Suuri kinke ei tehtud, aga igaühe jaoks oli midagi olemas.

Kui kasvasime suuremaks, tegime loosipakke. Ühel aastal pidi kingipakk olema täpselt 50 kopika väärtuses. Igaüks nuputas, kuidas täpselt välja tulla. Minu suitsumehest onu sai tookord jõuluvanalt 3 ja pool pakki “Priimat” ja paki tikke. Suitsupaki hind oli 14 kopikat, tikud maksid 1 kopika, ja kokku tuli täpselt õige summa.

Aga oluline oli jõulumeeleolu, olid jõuluroad ja jõululaulud. Mina ei oska laulda “Püha ööd” nii nagu seda tegid minu ema ja vanaema

Ja mina ei ole osanud sellist soojust ja pühalikkust oma koju jõuludesse tuua. 

Jõulumeenutus kooliajast

Nüüd on paras moment meenutada kõike, mis jõuludega seotud. Näiteks seda, kuidas jõululaupäeval koolis tunni algul laudadel küünlad põlema panime ja siis õpetaja tulekut ootasime. Reageering oli.. pehmelt öeldes üsna karm. Olid ju ajad, kus ei tohtinud jõululaupäeval kirikuski käia, ammugi siis jõulusid koolis tähistada. Aga meie olime rahul, sest saime märku anda, mida asjast arvasime.

Kummaline praegu mõelda, mida kõike sai tehtud… ja eeskätt just sellepärast, et ei tohtinud.

....

Sellised blogijutud aastast 2005.

Detsembrikuus.

Oeh-oeh, olin siis 10 aastat noorem.

...