Kaasteelised

...

Minemine oli selline suhteliselt privaatne.

Jagasin neljast kajutit ühe noore daamiga, ega me suurt ei kohtunudki. Tema tuli, kui mina juba magasin, mina läksin, kui tema alles magas. 

Ruumi oli piisavalt käes. 

Eks ma ikka segasin teda ka, sest kui laev Mariehamnis peatuse tegi, läksin välistekile vaatama.

Poole 5 paiku hommikul.

Selleks ajaks oli terves laevas rahu ja vaikus.

 Edev mina oskas ennast ka pildile püüda.

Mul pole midagi selle vastu, kui ma olen päris üksi.

Mul pole ka midagi selle vastu, kui on palju rahvast.

 
Ma lihtsalt puhkan. Naudin laevasõitu.

See on ju imeline.

...

Tagasiteel olin rohkem kajutist väljas.

Ma lihtsalt ei mahtunud sinna.

Kui on palju naisi ja veel rohkem pakke.

Üks oli jaapanlane, 2 venelast.

Ja mina.

Rimmal oli sünnipäev, tema pakkus veini, nii et pidu oli ka.

Jaapanlannal oli hiiglasuur (ja kõrge) seljakott, tema sõitis Tallinna, et oma kott posti teel Eestist Jaapanisse saata. Siis otse edasi Helsingisse ja lennuki peale.

Et kott raske oli, seda võin ma kinnitada, sest väljumisel oma pagasit selga upitades  vajus pisike piiga lausa põlvili. Püüdsin teda ja ta kotti siis tagasi seisvasse asendisse kergitada.
Mis ka õnnestus.

Ma ei tea, miks pakki ei saanud Rootsist saata, või siis Helsingist. Miks oli vaja Tallinna sõita? Aga nii palju inglise keelt mul ei ole, et oleks tahtnud täpsemalt uurida.

Aga muidu, ega ma kajutirahvaga suurt kohtunudki, võtsin oma raamatu ja leidsin palju kohti, kus olla.

Kõige lõpuks vaatasin veel kesköise programmi ära.

 

Kui mina magama läksin, olid teised laevaelu nautimas.

...