Artikkel oli tänases Päevalehes.
Autor Viggo Cavling.
Eks sellist lugu saab kirjutada see, kes Rootsis elab ja sealset elu teab. Kellel on oma pere lugu näitena tuua, ja selle näite kõrval võimalik analüüsida ühiskonda ja ühiskonnas toimuvaid muutusi.
"Kes langeb põhja, ei pääse."
Võimalik.
Ometi on mul tunne, et sealne ühiskond siiski hoolitseb ka oma põhjakihi eest. Muidugi, mina pole sattunud nendesse piirkondadesse, kus toimusid hiljutised rahutused, piirkonda, kus 12 tuhandest elanikust 65% on välismaal sündinud (Husby), kus öökoristaja kohale viletsale palgale ja kehvadele töötingimustele vaatamata võib olla sadu töölesoovijaid, sest parematele kohtadele kandideerimist takistab madal haridustase.
Ka mõtted haridusest panid mõtlema. Sarnasusi märkama. "Poisid saavad Rootsi koolides kõigis ainetes halvemaid hindeid kui tüdrukud. Mõni aasta tagasi olid poisid tehnilistes distsipliinides tugevamad, kuid kui õpilastelt hakati nõudma, et nad selgitaksid vastustes, mida nad teevad, läksid tüdrukud poistest ka siin ette."
Sealt edasi juba immigrantide esimese põlvkonna lapsed, kus tüdrukud on siiski suutnud end tõestada, aga on vaid üks näide mehest, kes on roninud põhjast päris tippu - jalgpallur Zlatan Ibrahimović.
Artiklit ümber ei jutusta, Eestit ja Rootsit võrrelda ka ei oska.
Isegi võrdsust ja ebavõrdsust Eestis ei oska ma lahata. Mõnikord on tunne, et vaesust on väga palju, samas... kõik ostukeskused on rahvast täis, kaubakärud kaupa täis.
Olen näinud hoopis vaesemaid aegu. Aga ehk võrdsemat vaesust ja võrdsemat rikkust.
Parem lähen oma jutuga tagasi Stockholmi.
Kui käisin Stockholmi kesklinnas, mõtlesin nende peale, kes seal turistide elu vaheldusrikkamaks muudavad.
Kes on selle maski taga?
Rootsi tudeng, kes suvevaheajal taskuraha teenib?
Mõne meelelahutusliku grupi liige, kes linna palgal on?
Või vaesuses virelev välismaalane, kellele saadud kroonid ainukeseks sissetulekuallikaks?
See mees tegi lausa imet, mingil hetkel mängis tulega, siis tõmbas seelikusabad üle pea, võttis täiesti uue vormi ja esines meeleoluka tantsuga.
Aga tänavapilt loob mulje turvalisest ja jõukast ühiskonnast... kui jätta märkamata noor naine, kes põlvili maas almust anub.
Please, please.
...
Artikkel lõpeb lõiguga, kus autor ütleb: "... Samal ajal hirmutab mind ebaõnnestumise ja põhja kukkumise võimalus. Ma tean, et kui ma sinna satun, siis ei saa keegi mind päästa. Mina ja mu lapsed oleksime sama kadunud kui need, kes eeslinnades kive pilluvad."
Milline see põhi siis rootslase jaoks on, et sinna ei ulati riigi toetus ja puudub väljarabelemisvõimalus. Ja miks peaks üks eluga toime tulev keskealine inimene elama sellise hirmuga?
Olen vist endiselt liiga sinisilmne.
...
2 kommentaari:
Tänavamuusikud on olnud väga paljud venelased. Väga väike töenäolisus, et valged artistid tänaval on rootslased.
Mis puutub Viggo'sse, siis peaks teadma tausta. See mees liigub ylemistes kihtides meedia ja ärimaailmas, alati mitu rauda tules - ajakirja peatoimetaja 8 aastat, TV-saatejuht, ajakirjanik, midagi räägiti pangandusest. Googeldasin ja leidsin, et tal on olnud just vastupidiseid skandaale, kui on soovitanud töötutel tööle minna. Vöib-olla kirjutas siis ka sellise loo, et ennast 'poliitkorrektselt' rehabiliteerida? Kahjuks ma ei näe EPL artiklit tervikuna, aga olen tähele pannud, et millegipärast Eestis avaldatakse ysna suvalist materjali, vöiks öelda, et isegi kallutatud.
Mis puutub minu oma arvamusse massirahutuste kohta, siis olen möelnud päris palju. Esimene pölvkond immigrante on keele ära öppinud, töötavad ja on tänulikud vöimaluse eest söja jalust ära saada (toetun ajakirjanduses olnud intervjuudele jms).
Kas midagi on viltu teise pölvkonnaga - aga see peaks olema ju esimese kasvatatud? Kuhu kadus tänulikkus ja soov öppida? Vöi on need uued tulijad, kes pole enam ellujäämise nimel tulnud, vaid hoopis paremat elu niisama saama?
Laamendamise pöhjuseks pole muidugi rahvus, vaid harimatus, kasvatamatus. Haritud inimene ei tee nii mitte kusagil, et läheb naabrimehe autot pöletama vöi lihtsalt bussiputkat vöi kaiupluse aknaid löhkuma. Ja nii see on igal pool.
Haridus on vähemalt Rootsis köigile kättesaadav - niisiis ytleks pöhjus on peas - ehk oma viga.
Viggo tuli Rosengårdist köige körgemale tasemele, mis Rootsis vöimalik on oma mitmekylgse andega, jah, tema on erand. Kuid tema ja yhe viimase jobu vahel on hulk astmeid. Ma tunnen kaasa pigem lihtsale rootsi töömehele, kes aastaid töötas näiteks Volvos ja nyyd on töötu. Ja selliseid on palju, sest firmad myyakse hiinlastele ja valge inimene jääb tööta.
Laamendamisele ja lõhkumisele ei oska minagi õigustust leida, aga tegelikult oli nende laamendajate hulk suhtarvuna ikka väga väike. Arutuid ja vastutustundetuid leidub igas ühiskonnas, ja siis neid, kes on lihtsalt kaasaminejad.
Ehk on sellel vandaalitsemisel kokkuvõttes ka mingid positiivsed tagajärjed, kasvõi mõtteviisi kujundamisel. Milline peaks olema panus ja suhtumine riiki, kes on sind vastu võtnud ja elamiseks loa andnud?
Sellest oli ka artiklis juttu, et kuna teadus ja tehnika nii palju edasi arenenud, kaotavad paljud oma töö tehastes, sest tööjõuvajadus on mitmeid kordi vähenenud.
Kuskil pole nii, et probleeme ei ole. Minu meelest on Rootsi ühiskond küll väga inimsõbralik.
Postita kommentaar