Enn, Maire, ema, Anneli
Lapsena suvitasime perega mere ääres. Ja mitte et ainult mere ääres, lausa piiritsoonis.
Okastraat rannariba kaitsmas ja liivane rannariba rehaga(?) triibuliseks tõmmatud, et öised diversandid hommikul üle saaks loetud.
Magasime õega ühes telgis, lapsevanemad kõrval teises.
Ühel ööl ärkasime üles kummaliste helide peale… telgi “ukse” taga klõbistas keegi püssilukku, saateks venekeelsed sõnad.
Olime hiirvaiksed.
Ja siis hakkas keegi telginööre lahti harutama.
See oli kaunikesti õõvastav.
Tuge polnud ka kuskilt loota, ju oli lapsevanemate uni paksem kui meie oma. Egas midagi, võtsime rünnaku vastu.
Et Kto tam? jne.
Noored piirivalvepoisid olid, nemad tahtsid meie dokumente näha. Kell 1 öösel.
Laskmiseks ei läinud, piiritsooni luba oli meil olemas ja meil lubati edasi magada.
Seda ma ei mäleta, kas uni pärast enam tuli.
Aga hirmutunnet mäletan tänaseni.
…
Ja veel üks kummaline magamine... kui ärgates märkasin, et magan kirikuõpetaja kõrval.
Sellest olen kunagi juba varem kirjutanud.
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar