...
...
Koerte hingeelu on mulle täiesti võõras. Ma isegi ei ürita sellesse tungida, vahet ju pole, mida nad mõtlevad.
Aga täna ma vaatasin, et nad on ikka tõesti targad. Need koerad.
Käin üht üksi jäetud kutsi korra päevas oma juuresolekuga rõõmustamas ja süüa ette panemas. Ta võtab mind suht ükskõikselt vastu, venitab ennast kuudist pikkamööda välja, liputab viisakuse pärast veidi saba ja ongi kõik.
Eks see on vastureaktsioon minu viisakale ükskõiksusele.
Aga täna… istusin koerast kaugel, trepi peal, ja mõtlesin, et helistaks õige perenaisele, kannaks ette, et olukord on kontrolli all. Koer ja kassid kõik alles.
Nii kui mobiilis numbri valisin, toimus apaatse peniga täielik metamorfoos. Koer kukkus oma neljalt jalalt õhku kargama, ja kordi nii.
Hoota kõrgushüpe võiks ehk selle spordiala nimi olla.
Looma rõõm oli kirjeldamatu.
Aga eks ta ikka arukas koer on ka. Nooremas eas käis aeg-ajalt öösiti kratiks. Teab mis varandust koju ei vedanud, aga kausside tagavara suurenes peres märgatavalt.
Ma ei tea, kas nad reetsid saladuse, kui naabertalu peremees rääkis, kuidas ta oma kassi söögikausi naelaga trepi külge oli löönud… kaovad, kurat, tont teab kuhu…
...
(foto autor Kõrreke)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar