...
Kui ma 1989ndal esimest korda väljamaale sain, oli võimalus külastada ühte vanadekodu. Tubadesse ei tikkunud, sest minu tuttavaid seal majas ei olnud. Aga hoone ise jättis erilise mulje.
Vaikus ja rahu.
Eriline värskus ja puhtus.
Ja suur lapitehnikas vaip seinal, mu meelest lausa näputööna tehtud pilt-vaip.
Ega ma palju rohkem ei mäletagi.
Samal aastal emaga Göteborgis tema tuttava vanakese juures käies tunnetasin jälle mingit erilist hoolimist inimeste suhtes. Tema elas korteris, mis oli ka nagu osake vanadekodust. Maja, mis oli ehitatud vanade inimeste jaoks. Spetsiaalsed vannid, kõrged WC potid, signalisatsioon, mis võimaldas kontakti võtta hooldajaga. Ja häirenupp hakkas tööle ka siis, kui inimene polnud teatud tundide jooksul tualetti külastanud. Nii et olukord oli kogu aeg kontrolli all.
Ütleks, et nende külaskäikude juures tunnetasin jõukust.
Raha paneb asjad paika.
Võib-olla on samasugused ka need Eesti hooldekodud, kus klient korralikult maksab. Ma ei tea, kui suured summad on “korralikud summad”, aga ühes väga tavalises hooldekodus tavalise Eesti inimese jaoks tuleks välja käia minu kuupalk.
Käisin tädi vaatamas, selline tunne, et suvi nagu poolik, kui see käik tegemata on. Ainult ei olnud ta enam oma kodus, nüüd siis aeg nii kaugel, et vaja pidevat hooldust. Selleks need hooldekodud ju ongi.
Ma ei ütle ühtegi halba sõna, sest tädi oli rahul. Ta on hooldatud. Ta ei ole üksi.
Ainult et karjuv vahe on kodumaise ja välismaise vahel.
Ma ei tea, kes keda kadestama peaks. Kas meie seda steriilset eraldatust või nemad seda, et vaesus ei võimalda sellist steriilsust ja eraldatust. Et paljud hooldamist vajavad vanurid saavad (peavad) elama laste juures… raha paneb asjad paika.
Aga kui minek on paratamatu, siis… vanad hooned vajavad kaasajastamist. Ja hooldekodudes oleks vaja rohkem kvalifitseeritud personali. Ühe hooldaja jaoks on ülejõu käiv hulk vanureid. Kes on vanad. Haiged. Seniilsed.
Kuigi… ka väljamaal on probleeme. Rootsi heaoluühiskonna suur skandaal mõned aastad tagasi jõudis ka ajakirjandusse. Kui hooldekodu töötaja hoolealuse mähet vahetades kiuslikule vanaprouale käratas, et aja oma jalad ometi laiali, vähemasti korra elus oled sa seda ju teinud (arvestades, et vanaproual oli poeg), mis sa siis nüüd vastu punnid. Memm kaebas pojale, poeg võttis asja üles, töötaja sai ametist lahti.
Nagu need asjad ikka käivad.
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar