Vahet pole

......

Puhkuserahad käes, nüüd siis vaja üks väärikas ost teha. Kuna kuulsin raadiost, kuivõrd halvem ja ebatervislikum on see totsakas monitor laual neist uutest ja saledatest, siis täna kohalikus pealinnas käies oli plaan küps… lähen ja ostan ära. Uue ja graatsilise.

Valisin müüjanna abil isegi sobiva välja, aga… oli ainult must, minu kast (või kuidas seda asja nüüd nimetati?) laua peal on heledakarvaline.

Olime müüjaga mõlemad pettunud.

Et väljas sadas vihma, tegin poes aega parajaks ja silm jäi peale kaameratele. Mina olen vana aja inimene, minul digikat ei ole. Käin oma seebikarbiga ja pildistan, palju pildistan ja igal pool pildistan, sel kevad-suvel juba 3 filmitäit pilte.

Ise leian, et väga hästi pildistan… enamasti.

Aga digikad olid ahvatlevad. Ja raha kibeles kotis (st pangakaardil).

Ja nii ma siis ostsin fotoka. Isegi müüja jäi veidi nõutuks, kui kuulis mu põhjendust… et see sobib värvi poolest mu tuppa paremini kui monitor.

Oli selline hele ja ilus.

Lõppude lõpuks, vahet ju pole.

…

Lugu meenutab mulle kursaõde, kes tavapäraselt kuskilt Haapsalu kandist läbi Tallinna Tartusse sõitis. Mingis suvalises metsavahelises peatuses ta tavalisel kella-ajal ajal Tallinna bussi ootas.

Ja siis tuli buss.

Ja siis ta palus juhi käest, et üks pilet Tallinna.

Ja siis ütles juht: “Kahjuks ma ei sõida Tallinna, see on Tartu buss.”

“Vahet pole, üks pilet Tartusse siis.”

Bussijuht vaatas noorikut, siis vaatas 500kroonilist nooriku käes ja kommenteeris, et nojah, kui juba 500 krooni, siis tõepoolest, vahet pole, kas Tallinna või Tartusse.

...

(foto autor Kõrreke)