Kohvritäis lapsepõlvelugusid

...

Ja mitte ainult üks kohvritäis, neid meenutusi lapsepõlvest oli välja pandud paljudesse kohvritesse. 

Kõndisin ringi erinevate põlvkondade mängumaadel, igast kohvrist õhkumas ühe aastakümne hõngu. 

Leidsin üles enda lapsepõlve mänguasjad, tuttavad tulid ette need, mis kunagi koju oma lastele ostetud sai. 

Ema lapsepõlve meenutas lisaks mänguasjadele ka “Laste Rõõm” ja veel mõnigi raamat.

Mänguasjade näitus siis mõisas.

Juures mälestused, kokku korjatud aegade hämarusest. Aastast 1926. Ja 1937. Jne. Neljakümnendad ja viiekümnendad. Kuuekümnendad ja seitsmekümnendad. Jne.

Meenutaks ka enda mänguasju. Pea 50 aasta tagused mäletamised.

Mul oli kaks riidest nukku: Matilda ja Ferdinand. Ma ei tea, kust ma need olin saanud, aga väga kahtlustan, et pärit olid nad ajast, kui mind veel ei olnud. Nad olid liiga välismaise väljanägemisega, ei sobinud tolleaegsesse nõuka-ühiskonda.

Mathilda oli läikivast atlasest ja ümmargune nagu jonnipunn, temas oli suurlinnalikku suurejoonelisust, kindlasti polnud ta näpuotsas valmis nikerdatud.

Ferdinand oli lihtsalt kloun, kah läikiv ja esinduslik. Ta oli tükike maad pikem kui pisike matsakas Matilda.

Aga kahekesi koos moodustasid nad paari, see oli siililegi selge.

Ma ei tea, mis neist lõpuks sai. Küllap mängisin ma nad lihtsalt olematuks.

Tänasel päeval on sellest kahju. Paneks nad oma mälestuste kohvrisse ja aeg-ajalt käiks näppimas. Ja meenutamas.
...